Kuidas me läheme, saabume ja veidi aega ka kohal oleme.

Veel Tallinnas

Ära tulles oli õues -20 C. Mõtlesin veel, et kas saan Malaisias mingi temperatuurishokimoodi asja ka, aga nagu hiljem selgus - ei saanud.
Sõbrad, emmed-issid kallistatud, astusime lennukissemineku järjekorda. Põnev oli - minu esimene lend ja seega ka esimene turvakontroll. Läks väga libedalt, sest kõik oli reeglite järgi pakitud ning illegaalseid esemeid kotis polnud.

Austraalia poole teel
Tax free'st ostsime Mardiga mõlemad veel ühe KISS pirnisiidri, jumal teab, millal seda veel rüübata saan. Selle trimpasime boardimist oodates ära. Nagu arvata oli, jäi lennukis minu ja Mardi jaoks ruumi väheks (oleme veits pikad ikka lennukite jaoks), õnneks põlved päris lõua all istuma ei pidanud. Mu esimene lennureis möödus kaarte mängides ja muusikat kuulates, midagi põnevat nagu hull rappumine ja/või kaaperdamine ei juhtunud.
Londonis oli tarvis oodata 5 tundi. Otsisime tühjad pingid ja kukkusime ootama. Olime mõnda aega lobisenud, kui meie poole pöördus üks Eesti kutt, kellel - ülla-ülla - sama tee jalge all. Ajasime juttu, kõik andsid aru oma tulevikuplaanidest ning "mõnus" ootamine jätkus. Lennujaamas tuli üks tädi mingit rahulolu küsitlust tegema. Mina olin nõus vastama, aga selgus, et ma polnud eriti hea valik, kuna lendasin esimest korda elus ja erilist võrdlusmomenti teiste lennujaamadega tuua ei osanud.
Siis oli aeg kobida lennukisse. Võisime kergendunult ohata, kuna ruumi oli seal mõnevõrra rohkem. Kuna lennuk oli suht tühi, siis saime ka eraldi istuma, niiet pikk lennureis Londonist Kuala Lumpurisse tõotas tulla mugavam kui Tallinn-London suunal. Mingit lennuhirmu mul ei tulnud selleltki lennult. Kuna olin hommikul päris vara jalul, siis tuli mulle peaaegu kohe kui tuled kustu said, magus uni peale. Mart hiljem kurtis, et tema comfort kit'ist küll suurt tolku polnud. Loomulikult ei olnud seal nii mugav kui voodis, aga mina magasin siiski enamuse lennu ajast. Pean ausalt tunnistama, et täpselt ei ole viitsinud välja arvutada, kui pikk see lend oli. Londonist hakkasime tulema 23.50 ja Malaisias olime 20.20, ajavahed ka veel, niiet ma arvan, et 12-13 tunni kanti peaks see pikkus tulema.
Olime otsustanud ühe öö ka Malaisias veeta ja veidi Kuala Lumpuris (edaspidi KL) ringi vahtida, turistid ikkagi. Lennukist välja astudes tabas meid temperatuurirusikas :) Lennukis oli selline jahe, aga õues oli, ma arvan, +25st rohkem. Õhuniiskus oli ka pääris kõrge. Õhtu oli juba käes ja tarvis oli leida öömaja. Õnneks oli Mart olnud asjalik (vastupidiselt minule) ja veidi uurimistööd ka teinud. Leidsime hosteli, jätsime juba selga kasvanud kotid sinna ja läksime linna peale uudistama. Miskit rõõmustavat seal alguses ei paistnud - kohtasin rotte ja umbes 3-4 cm pikkuseid prussakaid. Mart sai natuke naerda, kui ma tibikombel seal hüplesin ja kiljusin, aga nalja on ka vaja ju teha. Leidsime mingi Reggae bar'i, mis minu meelest küll väga reggae polnud - tavalist dikomussi lasti - ja tegime vesipiipu ning ei saanud ma läbi ka rummikoksita. Päris odav oli teine, 7 MYR (Malaisia riggit = 3,5 EEK), aga ma siiski piirdusin vaid ühega, kuna järgmine päev haige peaga lauspäikese all ringi kõndida ei tundunud väga ahvatleva ideena.
Järgmisel päeval (see oli siis 18.03.10) olime turistid. Käisime linna peal, leidsime ka mingisuguse pargimoodi koha, kus elasid Mouse deer'id (väikesed hiire ja hirve ristsugutised ma pakun...), tavalised hirved ja ahvid. Kindlasti oli seal ka minu sõpru ämblikke, ag amul ei õnnestunud neid kohata. Uudistasime seal pargis veidi, käisime vaatamas ka Petronas Twin Tower'it, aga sisse me minna ei saanud, kuna selleks ajaks, kui kohale jõudsime olid tolle päeva piletid otsas. Vat kus lops. Läksime hoopis kaubanduskeskusesse ja sõime kõhud täis. Kui seal aircon'iga hoonetest sooja õhu kätte sai mitu korda käidud, siis korraks mõtlesime, et kui kaugel meil esimene haigusepoiss on.
Kui turisti mängimisest villand sai, läksime tõime oma seljakotid hostelist ära ja hakkasime aeglaselt lennujaama poole liikuma. Sealgi sõime veel kõhu täis enne lennukisse minekut, kuna sellele lennulr me toitlustust ei ostnud. Kui check-in sabasse seisime, siis seisid meie ees järjekorras loomulikult...arvake kes? Eestlased ikka :) Tax freest ostsin omale ühe rummi kaasa, naeruväärsed 200 kr 1 L Bacardi eest. Muidugi tegi kõhedaks see, kui väljuhääldis teatati, et käsipagas ei tohi mingil juhul kaaluda üle 7 kilo (koos rummiga oli see ilmselgelt ülekaalus). Veidi pabistasin, aga pudel jäi alles ja kotte kaaluma ei hakatud.
KL-Perthi lennuk oli jälle väikeste killast ja see oli puupüsti rahvast täis ka. See 6-tunnine reis tundus ikka eriti pikk, kui jalad ei mahu ära ja asendit muuta ei saa...õnneks sain jälle magada. Muidu oleks küll päris puine lend olnud.
Kui juba Austraalia kohal olime, siis ei suutnud ma ära imestada, kuidas see Perth ikka NIIIIIIII suur on. Ja tegelikult ta pole ju tegelikult üldse kuskil top-is. Ja varahommikul, pimedas, oli ikka väga ilus vaatepilt aknast välja. Ja ma olingi AUSTRAALIAS, päriselt!!!

Olengi kohal!

Jee jee :)
Mul oli Eestist kaasas 1 Viru Valge (seda ma ise küll ei joo, aga kellegi see ikka rõõmsaks kord teeb), plokk sigarette meie võõrustajatele ning paar shokolaadi ka. Deklareerisime oma kaasa toodud kauba ilusasti ära, aga kuna Austraaliasse tulijate kohvrites ei tohi olla väga paljusid toiduaineid, siis pidin minagi pagasi läbi valgustamise järjekorda minema. Kuna Mart rõhutas, et lendame koos, siis sai ka tema sellest õnnest osa :) Kõik oli OK - onu küsis, mis toit mul kotis on. Mina vastasin, et shokolaad ja ei miskit muud. Kui alkoholi on alla 2,25 liitri ja sigarette alla 11 paki, siis neid deklareerida pole vaja. Läksid meie kotid siis x-rayst läbi ja tekkis arusaamatus pudelite arvuga. Onule ei meeldinud, et meil neid nii palju on. Meie seletasime, et minul on 1,5 l ja Mardil 2 l alkoholi, kokku 6 pudelit. Onu seletas, et ei, 5 pudelit on ja seda on ikka palju vist ja kutsus ühe tädi siis meie kotte lahti puistama. Õnneks asi selleni ei jõudnud, kuna seletasime talle ära, et Mardi pudelid on kõik pooleliitrised ja meil on kindlalt alla lubatud koguse kaasas. Sealt tuli siis meie esimene "No worries" ja off we went. Minu suurim hirm, et avastatakse tatraga täidetud hr Julm, õnneks täide ei läinud :)
Leidsime üles ka Riho ja Eleni, kes olid veidi eksinud moega - neile pidi keegi lennukasse vastu tulema, aga veel polnud sellest inimesest kuulda olnud.
Meie aga teadsime, kuhu vaja minna on. Vahetasime nendega kontaktid ja ronisime takso peale. Jõudsime Leemingusse kohale umbes 7st (hommikul), welcoming committe oli juba laua taga ootamas. Selgus, et neil oli selja taga pikk öö ning meie saabumise hetkel käis kõva võitlus unega. Kui aga Mardi kotist tulid välja Vana Tallinnad, läks elu helgemaks ning alustasime tutvumisega. Selgus, et üks kohalikest on mu kunagine klassiõde PÜG-st. Maailm on väike või mis? Mina väga vanakamaias ei olnud, olin hoopis une ja dushimaias ning kell 9 AM rändasin mõneks tunniks unedemaale. Kui ärkasin, olid mõned inimesed lahkunud ja mõned juurde ilmunud. Esimeseks roaks olid meil siin pelmeenid :) Heiya Eesti!! Jätkus istumine laua ümber ja tutvustasime enda plaane, kuulasime teiste seiklusi ja lobisesime niisama. Selgus, et mu töökaaslase vend oli samuti nende juures päris pikka aega elnud, seega taaskord - maailm on päris väike.
Vastuvõtt oli igatahes väga soe ja sain aru, et on ikka mega mega hea, et Triin-Liis ja Kuno meid mõneks ajaks enda juures majutavad, sest mingi hostel küll erilist vaimustust ei tekitanud... Magama läksime tol päeval (laupäev, 20.03) kell 8PM, võõrustajatel oli 1 öö vahele jäänud ja meil kohanemine ajavahega.
Järgmisel päeval oli päris ilus ärgata - ilm oli ilus ja kõik oli vinks vonks. Sõime hommikust ja läksime autoga esialgse plaani järgi mangofarmi. See oli kahjuks suletud, niiet võtsime suuna hoopis ühesse rahvusparki, kus sain kirja oma esimese linnukese Austraalia TO DO listi - nägin koaalasid ja sain üht pisikest lausa katsuda. Väga armsad loomad. Seal pargis pidi olema ka känkse (T-L sõnul), kuid neid me seal ei näinud kahjuks. Käisime ka Kings Parkis, kus Perthi rahvale meeldib käia aega veetmas. See on natuke botaanikaaed ja päris huvitavaid taimi saime näha. Põnevust tekitas grasstree - varem oli selle puu nimi blackboy, aga kuna see pidavat olema rassistlik, siis nüüd on ta grasstree. See puu hakkab mingi hetk lihtsalt seestpoolt põlema ja seetõttu on tema vars söestunud moega. Piparmünt paistab siinmaal puu kujul kasvavat - ühe puu all oli silt Peppermint. See tundus meile veidi kummaline, aga siin maal ongi palju kummalisi asju, niiet ärge imestage (me arvasime, et keegi on nalja teinud, aga tegelikult lehed lõhnasid küll veidke piparmündi moodi).

Hakkab pihta...

Esmaspäeval olime Mardiga maruasjalikud - käisime pangas kontosid avamas, passi viisakleepse saamas ja telefoninumbreid tegemas. TFN taotlused olime eelmisel õhtul teinud. Linna läksime bussi ja rongiga, sõit sinna on umbes 30 min. Käisime ära ka tööbüroodes ja andsime teada, et meil on tööd tarvis. Õhtul saabus Perthi torm. Rahe sadas golfipallusuuruste (kohati ka suuremate) teradena, vihma kallas nii palju, et väidetavalt sai 40 päeva norm selle mõne tunniga täis, elekter vilkus ja külm oli ka. Niipalju siis ilusa ilmaga Austraaliast. Järgmisel päeval kuulsime, et mõnedesse majadesse oli vajunud sisse mudalaviin ja 100 000 maja on jäänud elektrita. Meie linnaosas aga väga suuri tormikahjustusi näha ei olnud.

Järgmisel päeval sai jälle tööbüroosse lipatud, enda nägu ette näidatud, aga miskit head me kahjuks ei kuulnud. Otsustasime minna jõel asuvale saarele, kus elavad känksid - kuidas sa oled juba neljandat päeva aussis ja pole känksi näinud!??! Aga nägemata jäid nad meil seegikord :( T-L pärast ütles, et neil on kindlad kohad, kus nad palava päeva ajal tukuvad ja kui seal veid lärmi teha, siis saab neid näha. Saarele jalutades nägime hulka papagoisid, kes tundusid olevat tuvide asemel, neid on siin ikka igal pool päris palju. (Mann, su sildi ma juba lugesin läbi, niiet proovin siis papugai sullegi tuua) Mõtlesin, et ma oleks oma töökaaslaste sammulugemisetiimile väga palju samme juurde toonud tol päeval.

Kolmapäeval ja neljapäeval käisime jälle tööbüroodes, neljapäeval aga ka rannas. Mardile hakkas juba paar töökohta koitma, ma kandideerisin ka ühe koha peale, aga ei tea veel, mis sellest saab... Rannas juhtus minuga põnev lugu - kõhuli päevitades oskasin ma olla nii tubli, et jalad päevitusid tagant tumedamaks kui eest ning tekkis lausa rant jalale...Poleks uskunudki, et nii saab juhtuda :) Rannast tagasi tulles nägime Reinu ja Elenit, keda me seal tegelikult ootasimegi, aga kuna Mardil oli tarvis ühte tööbüroose minna, sest talle oldi leitud töö, siis ei saanud me nendega hängima jääda.

Reedel otsustasin mina laiselda - ei viitsinud tööbüroodesse minna. Mart aga pidi minema autot ostma, kuna ta pidi esmaspäevaks 1000 km lõuna suunda liikuma, et tööle minna. Varsti ta oligi autoga tagasi. Päris lihtne - raha kätte, ei mingit ARK-d. Üks halb asi muidugi on - aussis autot ostes saad sa trahvid sellega kaasa. Selleks tuleb enne auto ajalugu üle kontrollida, muidu võib pahasti minna. Käisime poes ja soetasime õhtuks väikesed märjukesevarud. Tähendab - Mart soetas, minul oli odav Malaisia rumm juba olemas.

Reedel ja laupäeval käisime T-L ja K sõbra pool väikestviisi pidu pidamas. Seal jagas 1 eesti paar mulle ka 2 work hosteli kontaktid, kus nende meelest võiks leida tööd. NV ma aga kellelegi helistama veel ei hakanud. Õhtud olid lõbusad, mängisime ussisõnade mängu - ooh, head ajad Maiga ja Gerdi juures :( tuli päris suur igatsus teie järele, mu head sõbrad... Õnneks on mul hr Julm teid meenutamas :) ning rumm ja Lady Ga Ga toovad ka mõned mälestused ;)

Mart sõitis pühapäeva hommikul minema, õhtul oli ta veel MSNis, aga nüüd on tal telefon ka levist väljas, loodan, et ämblikud teda ära pole söönud :) Siin muidu pole harv juhus, et satud sellisesse pommiauku (outbacki), kus pole telefonil levi.

Täna (E 29.03) jälle lühike tripp linna, tööbüroodesse, ikka 0. Helistasin ka neisse farmidesse, mida Rein ja Marite soovitasid, aga seal pidavat olema kümned inimesed hooaega ootamas. Sain kõne, et läheksin vestlusele homme (see on siis töö, mis on seotud kokkamise ja majapidamisega), eks ma siis hoian teid kursis, kuidas läks. Võib olla aga tuleb homme hoopis dratilisem pööre ning sõidame Riho ja Eleniga põhja.

Kallistused kõigile !!
Pilte saate Orkutist vaadata :)