esimene õige roadtripp

TEEL KUNUNURRASSE

Pühapäeval 3 nädalat tagasi ärkasin üllatavalt varakult üles (10st). Asjad oli vaja kokku pakkida ja nii paljudele inimestele head aega öelda ja roadtripiks varustus osta. Andsin oma toa võtme ära ja voodipesu ja pakkisin oma riided kokku. Enam mul kõik seljakotti ära ei mahu igatahes :S Üks sõber andis mulle oma gaasipliidi ja esky (see on see kast, kuhu jää ja õlu sisse pannakse tavaliselt), et me teel olles saaks süüa teha ja et toit ära ei rikneks.

Selleks ajaks kui tagasi hostelisse j6udsin, olid mu reisikaaslased ka üles ärganud...asjad aga olid neil pakkimata ja põhimõtteliselt saime hostelist minema alles kella 6 paiku õhtul :D siis oli aga vaja veel ka poodi minna...see võttis omakorda tunnikese ning pidime peale poeskäiku veel hostelisse tagasi minema, sest Azi (USA tüdruk) unustas 1 koti maha. Nii saime kõigile hosteli sõpradele veel kord head aega kalli teha :D niiet teele asusime alles 7 paiku. Pimedas siinmaal terve mõistusega inimesed ei sõida, aga me tahtsime kindlasti ikka sellel päeval Broome’i tolmu talla alt pühkida... Pete ja Rochelle (mu töökaaslased) ütlesid, et ootavad mind kindlasti Broome’i tagasi ja sel hetkel oli pisar peaaegu silmas.

Autos olime 4-kesi – Azi, mina, Tero (Soome) ja Filippo (Itaalia), peale meie oli veel terve pagasnikutäis riideid, telke, madratseid ja tagumisel pingil 2 inimese vahel veel esky ja 100 kotti toidukraamiga. Autosse saamisega oli raskusi ning ka autost väljumine oli paras ettevõtmine, sest olime ikka ilusasti sisse müüritud nende kottide vahel. Sõitsime kella 10ni ja siis peatusime teeäärses kämpingus. Kämping oli autosid täis, aga kõik juba magasid. Olime ainsad inimesed, kes telgis magasid, sest kohalikud (peamiselt pensionärid) reisivad mobile home’idega. Kokkasime (Filippo kokkas põhiliselt) valmis kiire pasta, vaatasime tähti (NIIIIIIII palju tähti on siin ja Milky Way on igal pool väga selgelt näha) ja kobisime magama ära. Hommikul, 10 paiku, üles ärgates olid peaaegu kõik autod juba ära sõitnud...Mul on nendest austraallastest päris kahju kohe...kui tahad võimalikult palju valget aega ära kasutada ja korralikult puhata, siis tuleb 5st üles ärgata ja 8st magama minna.

Järgmisel päeval jõudsime Fitzroy Crossingusse, mille lähedal on Geikie Gorge rahvuspark. Tegime 3-4 tunnise jalutuskäigu ja nägime vist esimest krokodilli vabas looduses. „Vist“ selle pärast, et ta oli teiselpool jõge ja meie vahvad fotokad ei suutnud nii kaugele ja selgelt zuumida, et aru saada, kas tegu on päevitava krokodilli või tavalise palgiga. Meie Filippoga olime kindlad, et see oli krokodill, aga Tero ja Azi arvasid, et tegu on palgiga. Hiljem küsisime kolmanda osapoole arvamust ka ning kolmas osapool arvas, et see oli kroks ikkagi. See pilt on mul Facebookis üleval, niiet vaadake ja öelge, mis on teie arvamus :D Jalutuskäik kulus peale ligi päev otsa autos istumist igatahes marjaks ära. Ämblikke õnneks ei kohanud. Ööbisime jälle teeäärses kämpingus, kus oli väga palju wallabisid (need on sellised väiksed kängurud). Ja saime noomida, et me nii lärmakad oleme. Pmst igal pool, kus me oleme, saame noomida...crazy Europeans :P

KUNUNURRA

Teisipäeval jõudsime Kununurrasse ning otsisime üles hollandi poisid (Pim ja Bart), kes olid paar päeva varem sama teekonna läbinud. Panime telgid üles, vaatasime karavanipargi üle ja käisime „linna“ peal. Kununurra on 1 väga väike linn, kus midagi tarka peale kala püüdmise teha ei ole. Õhtul loomulikult tähistasime taaskohtumist ja tutvusime kohalike wallabitega. Juhuslikult olid samas kämpingus ka 2 eesti poissi, kes Broome’is paar päeva peatusid. Kolmapäeval käisime kalal Ivanhoe Crossingu juures. See on siis jõeületuskoht, mis on peaaegu koguaeg vee all ja üle saab minna ainult jalgsi või 4wheel drive’iga. Kalalkäik polnud edukas, kuna kala me seekord ei saanud. Nalja sai aga küll. Neljapäeval tähistasime Kununurra Lake juures spordipäeva.. erinevad pallid ja lendavad asjad olid käepärast..ja kuna tegu oli järvega, siis pidime ikka kala ka püüdma. Seekord sai Bart 1 säga? (catfish) kätte...see oli aga nii väike, et igaüks sai killukese maitsta. Leidsime backpackerite peo kuulutuse ja otsustasime õhtul kaema minna...tasuta piljard oli väga meelitav. Aga kui kohale jõudsime, teatas barman, et see ndl me pidu ei tee, kuna eelmine ndl oli liiga vähe inimesi. 9.30st löödi meid välja, kuigi sulgemiseaeg oli 10...see Austraalia on ikka 1 põnev koht ma ütlen :D

Laupäeval alustasime teekonda Lake Argyle poole. Enne seda oli meil elav vaidus, kas minna või mitte..sest rahaga kiita meil seljakotiränduritel alati pole. Lõpuks siiski otsustasime minna ja OH KUI HEA OTSUS see oli. Loomulikult saab juba autosõidu ajal palju nalja, aga kui kohale jõudsime, oli vaja kohe kalaõnged likku panna ja nii sai veel rohkem nalja. Mina ronisin alguses kaljude otsas, et paremat vaadet saada ja kui ma seal istusin, siis nägin, et nagu oleks krokodill vees. Mõtlesin, et järjekordne palk niikuinii :D:D Kui alla tagasi läksin, teiste juurde, ja põnevusega kalapüügiga tegelesime, nägime me kõik, et seekord polnud tegu kindlasti palgi, vaid päris elusa krokodilliga, kes otse meie juurde tuli ja ligi tunnikese meie nina all lebotas. Alguses oli hirmus, aga mõne aja möödudes rahunesime maha ja kõigil oli vaja krokodilliga koos pilti teha ja teda torkida jne jne... Kui krokodillil meist villand sai, läksime otsisime üles karavanipargi. Jõudsime sinna täpselt päikeseloojangu ajaks ning see vaade, mis avanes karavanipargi basseinist, oli lihtsalt võrratu. Kõik Cable Beachi päikeseloojangud peaksid selle peale nurka häbenema minema. Bassein on ehitatud täpselt kalju servale, niiet üle ääre vaadates nägime all järve ning üleval kaljude kohal loojuvat päikest. Õhtu veetsime järjekordselt pasta, moskiitode ja teineteise seltsis. Hommikul, ei saa öelda et vara, sest varahommik on magamiseks mõeldud, alustasime teed Katherine’i.

KATHERINE

Austraallastel on tobe komme kõik poed pühapäeval kella 2st-3st kinni panna...või üldse mitte avada. Niisiis tegime kõige kiirema poeskäigu, et õhtul midagi hamba alla oleks panna ning asusime otsima hea vibe’ige karavaniparki. Selle leidsimegi kohe esimesena :D Telgid said püsti, gaasipliit tööle, lõke põlema ja karastusjoogid pihku. See oli esimene koht, kus me kõik sattusime tõsise moskiitorünnaku alla, kuna 100m kaugusel on billabong ning moskiitod armastavad vee lähedal elada.

Hommik algas kalapüügiga, mis järjekordelt ebõnnestus, ning suure segadusega minu peas – kas minna Azi, Tero ja Filippoga koos Darwinisse või jääda mõneks päevaks Pimi ja Bartiga Katherine’i. Kuna Elen, see eesti tüdruk, kellega Perthist Broome’i tulin ja Broome’is olin, samuti Katherine’i kandis töötab, otsustasin sinna jääda ning paari päeva pärast Darwinisse sõita..bussi või rongi või mis iganes sõiduvahendiga. Kohe järgmisel päeval läksime linna peale, saingi Eleniga kokku ja ta tuli meile õhtul külla. Ülejäänud päevadel käisime kalal, poisid otsisid tööd, tegime lõket, mängisime jalkat...nagu puhkus :D

Reedel pidas üks meie naabritest oma sünnipäeva (mis kestis tegelikult pühapäevani). Nad telgivad kohe billabongi kõrval ning rääkisid, et seal elab 13-14 krokodilli, 1 nendest on albiino. Ning selle tõestuseks roniski üks krokodill veest välja. See oli kindlasti hirmsam krokodillikogemus, kui Lake Argyle äärne, sest see loom oli natuke liiga agressiivne ning lõpuks hiilis ligi 2 meetri kaugusele meist. Ta peesitas lõkke ääres pool tunnikest ning ronis vette tagasi. Kuna meie naabrimees oli veidi ülevas meeleolus, proovis ta krokodilli tagasi välja meelitada, see tal ka õnnestus ning veetsime veel mõned kümned minutid tema seltsis. Lähedalolevast jõest püüdsime ..eee..ma ei teagi, mis loomad need olid tegelikult...jõevähid vb??, kellega hiljem baramundit proovisime kätte saada. Loomulikult mingit baramundit me ei saanud, lihtsalt veetsime jõe ääres mõnusalt aega. Ühel päeval avastasime, et billabong on puupüsti täis väikesi kalu ning et motivatsiooni kõrgel hoida, pidasime maha väikese kalapüügivõistluse. Mina sain kõige suurema kala :D Proovisime mõne kalaga baramundit ka püüda, aga ikkagi saatis meid ebaõnn. Nagu näha, ei tulnud mu plaanist Darwinisse minna mitte midagi välja.

Teisipäeval (03.08) saabusid Tero, Filippo ning veel 1 autotäis Broome’i sõpru Darwinist ning 10 minuti pärast otsustasin nendega koos Cairnsi sõita. Pim ja Bart jäid maha oma struktuuri taas üles ehitama...ma olevat rikkunud nende struktuuri, mida neil tegelikult ei olnudki :D

QUEENSLANDI POOLE TEELE

Nagu öeldud, tuli reisimise otsus 10 minutiga...õnneks olid mul just asjad ilusasti kotti pakitud, et telgis rohkem ruumi oleks ning saime kiiresti teele asuda. Aga vett mul ei olnud, sööki polnud, sularaha polnud. Ning nende kolme asjata outbackis väga kaua vastu ei pea. Õnneks olid mu reisukaaslased hästi varustatud ning esimene õhtupoolik möödus võikusid süües ning lauldes, sest meie auto raadio ei tööta ning elektrikonverter iPod’i jaoks oli parajasti teises autos. Reisisime koos Filippo, Tero, Johanna (Soome), Valentini (Prantsusmaa), Perini (Prantsusmaa), Antoine’i (Prantsusmaa), John’i (UK) ja Andreasega (Rootsi). Me ei sõitnud väga palju, umbes 400km, aga sisemaal on ööd palju palju külmemad kui mere ääres. Esimeses peatuskohas läksid poisid kohe puid otsima, panime kiiresti telgid püsti ning Filippo valmistas kõige kohutavama kiirnuudliroa, mis ma elus söönud olen. Kõik norisime teda, kuna tegu on siiski itaallasega, kes peaks oskama kokata. Samas meie varustus pole just kõige sobivam ning kiirnuudlid lihtsalt kõrbevad selles potis põhja. Loomulikult saime jälle noomida, et me liiga lärmakad oleme.

Järgmise päeva pärastlõunal ületasime Northen Territory-Queenslandi piiri. Enne seda sõime ära kõik oma juur- ja puuviljad, sest seaduse järgi ei tohi neid töötlemata kujul üle piiri viia – see oli kõik asjata, kuna piiri peal meid keegi ei kontrollinud. Esimeses tanklas oli meil vaja täiendada oma snäkivarusid ning tankida autod. Kõlab lihtsalt, onju? Tegelikult asi nii lihtne ei olnud. Meiega koos on 19-aastane prantsuse poiss Valentin (Val), kellel pole juhilube ning ilmselgelt ei tee ta diislitankuril ja bensiinitankuril vahet. Niisiis proovis ta täita meie auto kütusepaaki diisliga. Aga õnneks ta lihtsalt ei saanud tankida, kuna diislitankuri vooliku ots on suurem kui bensiinitankuri oma ning ta nägi tegelikult kõvasti vaeva, et seda üldse paaki toppida. Umbes 10l suutis ta mingi viguriga ikka paaki saada. Autoomanik John oli ahastuse äärel ning püüdis meeleheitlikult mitte vihaseks saada. Sellest olukorrast oleks saanud marunaljaka kuidas-John-püüab-mitte-vihastada-video. Sest see, kuidas ta oma halba meeleolu väljendas, lõppes sellega, et 8 inimest väänlesid naerukrampides ning Johni lohutades. Ühesõnaga – kõik kola tuli autost välja tõsta (see ei ole lihtne ülesanne) ning kütusepaak kuidagi tühjaks saada. Kõik lõppes õnnelikult – paak sai tühjaks ja veetsime suurepärase öö telkides bensiinijaama parklas, kuna bensiinijaama omanik oli nii muhe sell ning lubas meil jääda. Isegi härrad politseinikud tundsid meile kaasa ning ei ajanud meid minema. Hommikul pidime vara üles ärkama, kuna bensiinijaam osutus väga populaarseks kohaks ning meil ei lastud kauem magada.

Mingi ime läbi olime me siiski oma ajagraafikust ees. Kolmandal päeval jõudsime Mount Isa’sse. Tegime linna peal väikese tiiru ja proovisime siis seda mäge otsida, aga tuli välja, et mäge polegi. Täiendasime toiduvarusid ja asusime ööbimiskohta otsima. Võib tunduda, et me päevad läbi sõitsime autoga ja ainult õhtuti juhtus midagi, aga tegelikult peatusime peaaegu iga tunni aja järel, et autodevahelisi uudiseid jagada, ilusat loodust ja päikeseloojangut imetleda, jalgu sirutada või mis iganes asju teha. Leidsime siis ööbimiseks suurepärase koha – sõitsime maanteelt kõrvalteele ning leidsime mahajäetud silla, mis oli hea sile pind telkide jaoks ning sinna me jäime...otsisime silla alt pompsikuid ka, aga neid ei olnud  Kõik möödasõitvad autod tuututasid (ilmselt lõkke valguse peale) ning magamine oli üsna keeruline, aga hommik oli taas suurepärane – loodus siin on IMELINE. Reedeks olime Lonely Planeti abiga leidnud 2 rahvusparki, mida külastada. Kui siis omameelest shortcuti leidsime, olime lausa õnnega koos. Aga võta näpust – meie suurepärased kaardilugejad ei märganud, et see shortcut tähendab 260km kruusateed. 2 Holden Commodore’i (pmst Opelid), asju ja inimesi täis, kruusatee...pole just väga head tingimused :D Sõtmine võttis nii kaua aega, käisime ainult ühes rahvuspargis (Porcupine Gorge NP). Sealne vaatamisväärsus oli püramiidikujuline kalju, mis polnud ausalt öeldes väga vaatamisväärne. Aga sealne 1km pikkune matkarada, mis viis alla orgu ning kokku kuivanud jõgi, kus külmas vees ujuda sai, need jäävad kauaks meelde. Kõige meeldejäävam oli muidugi 1km pikkune matk tagasi üles :S. Rahvuspargis lõket teha ei tohtinud, pidime jälle autodesse pugema ja kruusatee ääres sobivat magamiskohta otsima hakkama. Ilmselt on 1 farmer praegu veidi pahane, et me tema põllu peal lõket tegime ja võibolla ka tema lehmakarja hirmutasime, aga see koht oli lihtsalt suurepärane. Taas :D Kui ma siin veel väga kaua ringi reisin, siis ilmselt ei tundu iga uus koht enam nii huvitav, aga siiani oleme leidnud...kuidas öelda..hea vibe’iga kohad, kus ööbida. Kuna tee ääres mingeid viitasid ega märke ei olnud, polnud meil hommikul teele asudes aimugi, kui kaua veel sõita tuleb. Hiljem selgus, et olime eelmisel päeval ainult 100km sellest teelõigust läbinud ning saime veel 2h kruusateed nautida. Üsna kruusatee lõpus oli üks väike jõeke tee üle ujutanud ning kui me seda nägime, olime korraks üsna õnnetud, sest nii madalate autodega veest läbi sõita pole eriti mõistlik ning mõtlesime juba, et tuleb tagasi sõita. Õnneks oli vesi ainult 15cm sügav, niiet ronisime autodest välja, et autod kergemad oleks. PS - kui peale seda toredat kruusateed 1 roadhouse'i juures peatuse tegime, et vett osta (see oli meil otsa saanud:S) ja duši all käia jne, avastasin ma oma kaela pealt puugi. Kõik hakkasid kohe õpetama, mida teha tuleb. Lõpuks jootsime puugi täis (hoidsin viinaga vatipadjakest kaelal) ning Filippo kasutas oma trikki - seebise salvrätikuga tuleb puuki 4X päripäeva ja 4X vastupäeva keerutada, kuni ta lahti laseb. Lasigi. Olen elus :D
Järgmine peatuskoht oli Innot Hot Springs. Katherine’is olid ka kuumaveeallikad, aga Innot’is oli vesi tõeliselt kuum. Jõudsime sinna õhtul, pimedas, ning lebasime vees, vaatasime tähti ja naersime Filippo nuudlite ja diisliõnnetuse üle ja tundsime rõõmu sellest, et oleme peaaegu Cairnisis kohal. Otsisime üles karavanipargi ja üllatus-üllatus – sõime pastat, tegime lõket ja jõime karastusjooke ;) Moskiitodega õnneks võitlema ei pidanud. Hommikul tabas meid väikene šokk – sellest karavanipargist, kus me ööbisime, oli hommikuks saanud kohalike igakuine turg. Kogu meie söögitegemise varustus vedeles ümber telkide ja kõik oli prahti täis ja 10m eemal püsti putkad igasuguse moonaga. Kui šokk möödus, pakkisime oma kodinad kokku ja läksime turu peale kohvi ja pontšikuid otsima. Siis aga taipasime, et meie välasõidutee on põhimõtteliselt blokeeritud ning kuna tahtsime varakult teele asuda (mis loomulikult ei õnnestunud :P), pidime paluma, et paar müüjat oma treilereid veidi liigutaks. Käisime veel kord kuumaveeallikates suplemas, aga siis tundus vesi veel kuumem olevat kui õhtul, niiet kauaks me sinna ei jäänud.

Cairnsini oli jäänud umbes 200km. Ja see tee on kindlasti kõige käänulisem tee, kus ma sõitnud olen. Pealegi läks terve tee allamäge, niiet olime nagu rollercoasteri peal. Mul hakkab väga harva autosõidust paha, aga seekord oli asi päris hull – õues oli külm ka, niiet aknaid ei saanud lahti hoida. Niisiis sõitsime seda 200km ligi 3 tundi. Vaatamata halvale enesetundele nautisin ikkagi vaadet, mis autoaknast avanes – mäed ja orud ja rohelus. Eestis on normaalne, et maapiirkondades on kõik roheline, aga siin (kuna on dry season) on kõik kuivanud ja närtsinud. Seega korraks tundus, nagu oleksime Lõuna-Eesti metsade vahel sõitnud (kui palmid välja arvata).

Kella 4 paiku jõudsime Cairnsi. Johanna õde pidi kella 5st lennukiga siia saabuma, seega pidime kiirustama, et leida koht kuhu oma telgid püsti lüüa, süüa osta (pühapäeval ju pannakse kõik nii vara kinni) ja Perin ning Antoine hostelisse viia. Jõudsime kahjuks oma asjadega liiga kiiresti valmis. Pidime lennujaama parklas aega parajaks tegema ning Val ja John otsustasid auto katusel veidi tantsu lüüa, mis äratas kohalike politseionude tähelepanu. John on veider tüüp – ta kaotas Inglismaal juhiload ning Perthis rahakoti koos passiga ning ta autol pole regot (rego on pmst nagu tehnoülevaatus ja liikluskindlustus segamini). Politseionud olid kurjad, et nad auto katusel tantsisid ning tahtsid näha just juhilube, passi ja rego dokumente ning kuna Johnil neid ette näidata ei olnud, sai ta $320 trahvi. Selline algus Cairnsis tegi meie meele väga mõruks, sest see auto ei läbi TÜV-d mingil juhul. Ja isegi kui läbiks, oleks see nii kallis, et ta ei saa seda endale lubada. Niiet nüüd on meil 8 inimese peale ainult 1 auto.

Praegu istun siin arvuti taga, kell on 3AM, kõht on täis söödud ja Cairnsi saabumine tähistatud. Homme läheme võibolla Port Douglasesse paariks päevaks, aga minu plaanid muutuvad siin väga kiiresti, niiet eks näe, mis saab.

Stay tuned!!
aga praeguseks – side lõpp ja head ööd!