Cairns ja esimene nädal Brisbane'is

Cairns

Kus ma siis pooleli jäin. Ahjaa, Port Douglas. Läksime sinna Azile külla. Kuna vihma sadas ning meil 4WD polnud, siis ei saanud me linna ümber asuvasse džunglisse minna. Millest on kahju, sest see oleks väga kift olnud. Kohtusin seal taas ühe eestlasega (nendest siin puudust pole). Käisime Port Douglase rannas ja õhtuti pubis. Olime seal 2 päeva, siis sõitsime Cairnsi tagasi. Seekord siis bussiga, kuna Azi tahtis oma autot tagasi :D

Kui Cairnsi tagasi jõudsime, olid John ja Val välja haudunud plaani minna džunglisse matkama. Olime alguses ka nõus minema, aga kui nad seletasid, et nad kavatsevad 4 päevaga läbi džungli Cape Tribulationi (ca 200km) kõndida, siis muutsime meelt. Lausa arusaamatu, kust neil sellised vahvad ideed tulevad :D:D Nemad aga ei tahtnud aru saada, miks me kaasa ei taha minna. Loomulikult ei läinud keegi matkale :D

Ilma autota tundus Cairns meeletult tüütu linn olevat, kuna meie "kodu" asus kesklinnast ja selle melust umbes tunniajase jalutuskäigu kaugusel. Bussipiletite peale me raha ei tahtnud raisata. Niisiis saime iga päev päris palju kõmpida. Külastasime kohalikku botaanikaaeda, mis, kui aus olla, väga eriline ei olnud. Siin kasvavad niigi igal pool minu jaoks eksootilised taimed (nt need, mida meie kodus "havisabana" kasvatame). Ainus põnev taim, mis seal nägin, oli bambus, seda oli seal mitut liiki. Facebooki laadisin ka pildi taimest (kui seda saab nii nimetada), mis näeb välja nagu tavaline lill puupulga otsas. Ilmselt on keegi sellelt lehed ära kakkunud. Imelik nägi ta välja ikkagi. Pidasime botaanikaaias väikese pikniku ka maha, see oli mõnus vaheldus kämpingu köögile.

13. REEDE

Olime nädalavahetuseks bookinud tuuri Fitzroy Islandile. Reede 13 hakkas juba varahommikul oma nägu näitama. Buss pidi meid kell 7.30 peale korjama ja sadamasse viima. Mina ja Soome tüdrukud olime oma asjad ilusasti eelmisel õhtul kokku pakkinud, aga Filippo ja Andreas arvasid, et kui nad 7st üles ärkavad, siis on kõik OK :D loomulikult ei olnud kõik OK, sest telk oli ka vaja kokku panna. Ühesõnaga nibin-nabin jõudsime bussi peale ja ilusasti ka paadile, mis meid saarele viis.

Fitzroy Island

Saar oli VAPUSTAV!!! Telklaager oli täiesti inimtühi, kuna tavaliselt sõidavad inimesed sinna laupäeva hommikul. Seega oli meil ruumi laialt käes. Kohe avastasime võsast mangopuud, kus olid ka viljad otsas, kuid mangod olid veel toored. Leidsime ka hunniku kookospähkleid, mille avamisega siis paar tundi tegelesime. Kui sellest villand sai, siis läksime koos Filippo ja Andreasega snorgeldama. Esimesel päeval ma midagi VÄGA põnevat ei näinud, kuid siinne veealune maailm on super-super ilus. Õhtul läks Filippo kalale ja nägi vaalu, meie aga tegime lõket ja sõime võikusid. Võikusid ja kookospähkleid sõime me 3 päeva, kuna me ei taibanud potte-panne kaasa võtta, et normaalset sööki teha. Keetmata makaronid ei tundunud väga isuäratavad.

Järgmisel päeval otsustasime hommikul väikese jalutuskäigu teha ja otsida hea koha snorgeldamiseks. Jalutuskäik kujunes 3-tunniseks matkaks ülesmäge umbes 35-kraadises "soojas". Loomulikult oli meil ka snorgeldamisvarustus kaasas. Käisime saare majaka juures, kust lugesime, et see saar oli kunagi olnud karantiiniks hiinlastele, kes Austraaliasse tahtsid tulla. Ma täpselt ei mäleta, mitu päeva nad seal olema pidid, aga suur osa sai igatahes hukka, kuna saarel polnud piisavalt toitu ega värsket vett. See oli tolleaegne meede aasialaste invasiooni vältimiseks. Kui olime juba põhimõtteliselt saare kõige kõrgemasse punkti jõudnud selgus, et pool sellest matkarajast, mida mööda me vantsinud olime, oli suletud, ning oleksime pidanud tuldud teed tagasi minema. Otsustasime siiski rada mööda edasi minna, mis seal ikka juhtuda saab. Ei juhtunudki midagi. Rada oli ilmselt suletud selle pärast, et mõned puud olid teele kukkunud ning neid polnud veel ära koristatud. Jõudsime ilusasti telklaagrisse tagasi ning sisuliselt jooksime vette. NIIIIII PALAV OLI!!! Nii sportlikku päeva polnud meil ammu olnud. Pärast läksime veel snorgeldama, see mõjus lihastele hästi, sest järgmisel päeval meil kellelgi lihasevalu ei olnud. Seekord nägin ma vees raid (stingray) ja rifihaid (reef shark). Ma ei tea, kas see konkreetne rai oli ohtlik, aga hai kindlasti ei olnud - ta oli umbes poole meetri pikkune. Pilte ma vee all kahjuks teha ei saanud, kuna saarel polnud kaamera laenutust. Oleksin selle pidanud juba Cairsis laenutama. Õhtul tegime jälle lõket. Unustasin mainida, et saarele me teadlikult alkoholi kaasa ei võtnud, kuna plaanisime tervislikud olla.

Pühapäeval käisime niisama rannal päevitamas ning ikka snorgeldamas ka. I love it. See oli nagu puhkus. Peale lõunat oli aeg hakata asju pakkima, et mandrile tagasi sõita. Päris kahju oli minna, sest see saar oli nagu väike paradiis. Paadil olles arvutasime, et kui palju me peaks maksma, et veel paar nädalat seal olla, kuid lõpuks me siiski otsustasime Cairnsi tagasi minna. Kui paat umbes 5 minutit sõitnud oli, teatas kapten, et meie ees vees on 2 vaala. Kõik tormlesid kohe ettepoole, et pilti teha ja vaalu näha. Täitsa turisti tunne tuli peale :D Kapten pidas paadi kinni ja kõik said oma pildid ilusasti ära teha. Minu kaamera püüdis kahjuks ainult 1 saba kinni :( Aga vähemalt olen ma nüüd vaalu näinud.


Tagasi Cairnsi jõudsime väga väga väsinutena ja näljastena. See, et me saarel kokata ei saanud, mõjus päris rängalt. Esimene tripp oligi kohe toidupoodi. John ja Val olid vahepeal (selle 3 päeva jooksul) farmitööd otsima läinud ning Tero oli hostelis, kuhu ka meie läksime. Tolleks hetkeks polnud ma juba ligi kuu aega päris voodis maganud. Väga mõnna mõnna oli :P
Kuna väsimus oli peale dušši nagu peoga pühitud, otsustasime linna peale minna ning ühe korraliku peokoha leida. Mille me loomulikult ka leidsime.


Nomads Serpent Hostel

Kohe teisel päeval sebisin endale hostelisse töö - koristasime ja vahetasime voodilinu 2 tundi päevas tasuta majutuse eest. Kui Filippo, Johanna, Elina ja Andreas ära läksid, siis tundus jälle, et tükike minust läks koos nendega. Aga leidsin põhimõtteliselt kohe uued kompanjonid, kellega basseinis võrkpalli mängisime, töötasime ja õhtuti pidudel käisime. Seekord siis Lucie Belgiast, Meike ja Rebecca Saksamaalt, Marvin Hollandist, James Inglismaalt, Joe Iirimaalt ja Erik Rootsist. Ma luban teile, Erik on kõige naljakam inimene maailmas. Mulle meenutab ta väga Kingpoolt Naksitrallidest. Kui ma Cairnsi peale tagasi mõtlen, siis meenuvad mulle goon, pikad jalutuskäigud linna ja tagasi, takistusrajad mänguväljakutel, lagoon, Nightmarketsi food court, Rhinobar & Power Hour ja Gilligans. FUN FUN FUN.
goon=pakivein
pikad jalutuskäigud=proovisime ikka tervislikud olla :)
takistusrajad=kui pargis igav hakkab, siis proovige laste mänguväljakutel takistusradu välja mõelda. enam naljakamaks ei saa üks pargiskäik muutuda.
lagoon=merre Cairnsis ujuma minna ei saa, kuna vesi on mudane ning vees on krokud, seega on "rannas" suur-suur bassein ning päevitamine käib muru peal.
food court=parim leiutis näljasele backpackerile - 10 taala eest saab taldriku mereande täis kuhjata.
Rhinobar ja Gilligans - kohalikud meelelahutusasutused.
Kokkuvõtteks - hommikul üles, hommikusöök, 2 tundi tööd, hosteli basseini äärde, linna, lagooni päevitama, food courtile, poodi gooni ostma ja pittu. Kuu aega :D
Joe, James ja Marvin läksid augusti lõpupoole Port Douglasesse tööd otsima ja mina, Lucie ja Erik jäime koduhoidjateks.

on the road again

Kuu aega siis tegelesime elu nautimisega. Peab tunnistama, et päris ära kurnas. Septembri alguses hakkasin muretsema, et mul on AINULT 6 kuud veel viisat alles jäänud ning hakkasin mõtlema farmitöö otsimise peale. Mõtteks see põhimõtteliselt jäigi. Kuni 14.09 (teisipäeval) teatasid 3 inglise poissi (James, Alex, Paul), et nad on omale relocation campervani rentinud ($1 päevas!!!). Ma mõtlesin hetkeks ja küsisin, et ega neil autos enam vabu kohti pole. Nad ütlesid, et loomulikult on ja nii otustasin ma umbes 5 minutiga, et järgmise päeva hommikul jätan Cairnsi, Lucie ja Erikuga hüvasti ning sõidan Brisbane'i. Kui ma Lucie'le ja Erikule ütlesin, pidasid nad seda halvaks naljaks, aga nii see kahjuks ei olnud.
Meiega tuli kaasa ka üks Taani tüdruk, aga tema tahtis ainult mõnisada km lõuna poole sõita, seega jäin ma 3ks päevaks kolme poisiga reisima. Campervan oli superluks - meil oli telekas, DVD-mängija, dušš, WC, suured voodid, köök (pliit, mikrolaineahi, röster, külmik) ja maksma ei pidanud me selle eest rohkem kui $1 päevas, sest ka kütuseraha saime tagasi. Reis oli kiire - meil oli 1700km sõitmiseks aega 4 päeva ja öösiti poisid sõita ei tahtnud. Seetõttu me väga paljudes kohtades peatuda ei saanud. Aga olen endale lubanud, et kui ma oma teise aasta viisa kätte saan, siis teen uuesti ja põhjalikult läbi nii East Coasti kui ka West Coasti. Neljapäeval jõudsime Bundabergi (kohalik rummipealinn. see rumm ei kõlba muide kassi saba alla ka mitte). Saime seal kokku ühe Iiri paariga - Paul ja Alanna - (ka nemad töötasid meie hostelis), kes oli umbes nädal aega enne meid Cairnsist lahunud ning nad korjasid nüüd tomateid. Tomatite korjamine = orjamine. Käisime kõik koos õhtul kohalikus pubis - see oli muide esimene koht Austraalias, kus ma tõeliselt nautisin muusikat, kuna 1 kohalik bänd tegi Nirvana, Oasise, Green Day jne kavereid. Hommikul teatasid Paul ja Alanna, et tulevad meiega kaas Brisbane'i, kuna tomateid nad enam näha ei tahtnud.
Reede õhtuks jõudsime Noosasse. Niipea kui kohale jõudsime, hakkas vihma sadama, seepärast me seal palju ringi ei vaadanud. Käisime õhtust söömas ja läksime vara tuttu ära, et järgmisel päeval Brisbane'i jaoks valmis olla.

BRISBANE

Laupäeval jõudsime kohale!!! James oli juba Brisbane'is käinud ning juhatas meid ühesse hostelisse. Pidime pikali kukkuma, kui hindu nägime - Cairns oli ligi poole odavam. Aga ega parata midagi polnud, kuna öömaja oli meil vaja. Läksime õhtul veel linna peale kõndima. Pisikese kärbse tunne tuli peale - see on kõige suurem linn, kus minu jalg on astunud. Linna peal oli tol õhtul palju piraadiriietes inimesi ning mulle tuli meelde, et 19.09 on ülemaailme Talk Like A Pirate Day (seoses sellega palun kõigil mu blogi lugejatel öelda YAAAAAARRRRRRRRRR!!!!!). Esimene mulje Brisbane'ist oli super!!
Hostelis, kus ma elan, on veel 3 eestlast. Esmaspäevast alates olen netis erinevate tööportaalide lehtedel surfanud ja ka paaris agentuuris käinud, ning eile leidsin endale sobiva töö - esmaspäeval lähen Brisbane'ist umbes 300km kaugusel asuvasse farmis, mis asub linnakeses Murgen. Ma päris täpselt veel ei tea, mis ma seal tegema hakkan, aga tundub olevat selline "keedan, koon ja keevitan" töö :D
Põnev.
Brisbane'ist kaugele ma minna ei taha, kuna nuuskisin välja et Muse esineb siin detsembri alguses ja novembri keskel tuleb ka 1 Eesti bänd siia esinema.
Eile õhtul saime kõrvalasuva hosteli eestlastega kokku, nemad läksid vist linna peale klubitama, aga mina otsustasin meie hosteli kõrval oleva baari kasuks, kuna sealne muusika tundus mulle sobivam - esines 2 punkbändi. Üle pika aja saan ma valida, kuhu minna - Broome ja Cairns valikuvõimalustega just ei hiilanud.

Hoidke mulle siis pöidlad peos, et ma seal farmis lammaste ja muruniidukitega võideldes ikka ellu jääks :) Lõuks näen siis need kurikuulsad Austraalia ja kogu maailma kõige mürgisemad maod ka ära. Ja loomulikult ka siiatuleku põhjuse - ämblikud. :S Ei tea kahjuks, kas mul seal telefoni levi on ja kui tihti netti saan, aga ma loodan, et ikka m6ni kirjake muu eesti s6pradelt ka vahepeal postkasti laekub.

vabandan, et ma nii laisk blogipidaja olen.
KALLID