Farmielu vol1

26. septembri varahommikul võtsin siis kogu oma varanduse selga ja kõndisin bussijaama. Maa ei olnud pikk aga varandus kaalus liiga palju. Ma ei taha teadagi, kui palju mul kojutuleku ajaks asju koguneb :S

Kui järele mõtlesin, siis avastasin, et see on mul esimeke kord Austraalias pikamaabussis istuda. Linnakatega olen ikka sõitnud ning bussijuhid on siin omameelest humoristid. Räägivad anekdoote ja lobisevad niisama. Mis teeksite, kui keegi terve tee lobiseks lobiseks lobiseks? Mina lahendan selle tavaliselt kõrvaklappidega, nii ka seekord. Miskipärast panin ma aga muusika just sellel hetkel kinni, kui bussijuht teatas, et bussis süüa ei tohi ja juua võib ka ainult vett. Eriti rõõmsaks see mind ei teinud, kuna mul olid võikud kaasas, sest ega ma ju söömise pärast varem üles ei tahtnud tõusta :D Niisiis nosisin salaja oma võikusid, õnneks minu läheduses istujaid ei olnud, sest olen kindel, et keegi oleks mulle midagi öelnud selle kohta. Bussiga sõites tuleb turvavöö ka peale panna siin. Eks ta kummaline ole, aga see ikka reisijate turvalisuse huvides...
4 tunni pärast jõudsin Murgonisse. Bussijuht ütles, et see, kes mind peale korjab, jõuab kohe-kohe siia. Ise veel mõtlesin, et kuidas see bussijuht üldse teab, kes ma olen selline. (Kui ma nädal hiljem farmerilt küsisin, et miks bussijuht nii ütles, siis ta vastas, et tal pole aimugi).

Kuna farmer oli mind ees ootava töö suhtes suht napisõnaline olnud, ei osanud ma midagi eriti oodata. Kohale jõudes rääkis ta, et ta lihtsalt ei osanud seletada, sest iga päev toob uusi asju, mis tegemist vajavad. Loomakasvatusega siin farmis ei tegeleta - on küll umbes 30 veist, aga see pole "põhitöö". Eelmisel hooajal kasvatasid nad maisi, maapähkleid ja mungube. Mulle tuli üllatusena, et maapähkid kasvavad nagu kartulid. Olin arvamusel et nad ikka puu otsas kasvavad. Silly, silly me :) Sel hooajal külvatakse taas mungube ning maisi ja mingit asja veel, aga ma pole veel aru saanud, mis see on.

Esimesel päeval sain kohe kuuri koristada, mis muidu oli OK, aga ma kartsin, et kuskilt jookseb kindlasti üks ämblik välja ja seetõttu tegutsesin ettevaatlikult. Õhtuks olin üleni tolmuga kaetud (kuna muld on siin punakas, siis on ka tolm punakas ja riietelt seda tolmu maha saada pole eriti lihtne). Kõige KÕIGE nõmedam asi siinse elu juures on vara ärkamine. Need, kes mind tunnevad, teavad, et ma pole hommikuinimene ja kui ma 6st üles pean ärkama, siis enne kella 10 ma just väga jutukas pole. Järgmisel päeval läksid farmeri (Wayne on ta nimi) naine ja 3 last nende teise farmi. Selle üle oli mul siiralt hea meel, sest need lapsed ainult karjuvad ning sama teeb ka too naine. Mina koristasin jälle kuuri. Siin on meil praegu 3 töötajat - mina, Bob (Wayne'i isa, 71) ja Peter (41). Kuna nad on must vanemad, siis mul nendega väga palju rääkida pole, aga nagu aussiedele kohane, leiavad nemad alati teema. Kolmapäeval läks Wayne oma perele järele. Ja mulle anti mu esimene imelik töö - pidin muru istutama. Nimelt on siinsetel farmidel suured veehoidlad ja et vältida selle kallastelt pinnase erosiooni, on vaja, et kallastel muru kasvaks. Kaevasin siis mingit orasheina-laadset taime ja istutasin veehoidla kaldale. Veitd kilplase tunne oli, mõtlesin, et kas nad muruseemnest ei ole kuulnud. Aga ma ei hakanud pärima ja müttasin terve päeva vee ääres. Kui päike oleks paistnud, oleks isegi päris lahe olnud, oleks saanud päikest võtta...aga ilm oli pilvine, mis järele mõeldes oli hea, sest muidu poleks need pagana taimed kasvama hakanud. Üle päeva käisin neid siis kastmas järgmisel nädalal. NOT FUN. Selg valutas päris kõvasti. (See pole tavaline hala, proovige ise 3 tundi kaldast üles-alla vantsida ja kasta-kasta-kasta). Õhtul käisin ATV-ga sõitmas, sest Wayne väitis, et siin elab palju koaalasid ning mul oli vaja pilk peale panna. Kohe vedaski. Fotojäädvustused leiate Facebookist. Alles hiljem foto pealt avastasin, et olin näinud emat ja beebit korraga. Armsakesed on need koaalad. Neljapäeval niitsin muru ja õhtul tuli tuli Wayne tagasi. Reede hommikul läksime Bobi juurde tema veiseid vaktsineerima. Need ei ole siin sellised rahulikud lehmad, nagu mul maal vanaema juures...päris metslased minu meelest, sest nad pmst jooksevadki terve oma elu võsa vahel ja karjamaal ringi, kui viimaks tuleb aeg tapamajja minna. Õhtul käisime kohalikus pubis, mis Wayne'i sõnul on kohe siinsamas - st siis umbes 25km kaugusel. Tol õhtul oli pubis suht vaikne ja tulime varakult tagasi. Esimene nädalavahetus möödus filme vaadates, midagi nokitsesime õues ka ja käisime "linnas" toitu ostmas. Pühapäeval tuli perekond Hull tagasi ja ma istusin terve õhtu arvuti taga...
Ämblikke ja madusid esimesel nädalal ei näinud, kuigi kohalikud ütlesid, et neid on siin karjade kaupa.

Teisel nädalal hakati mungube külvama. Minu ülesanne oli oad enne külvamist mingi kasvukiirendajaga üle piserdada. Seda tegin ma 4 päeva ja ma arvan, et nii tugevaid sõrmelihaseid pole mul varem olnud. See töö oli MARU MARU tüütu, sest ma pmst istusin terve aja ühe koha peal...alguses kuuris varjus, hiljem päikese käes - sain esimesed farmeri randid endale :D Sõrmed ei taha aga siiani hästi sõna kuulata - valutavad päris kõvasti ikka veel. Vahepeal aitasin meestel külvimasinat ka laadida - ube ja väetist oli vaja juurde panna. Reedel hakkas (minu õnneks, farmirahva õnnetuseks) vihma sadama. Enam ma ei pidanud neid pagana ube vähemalt piserdama. Läksime hoopis linna. Kui meie sissesõiduteelt maanteele jõudsime, nägime paarisaja meetri kaugusel tee peal koaalat. Nimelt vahetavad koaalad igal pärastlõunal puud, mille otsas istuda. Ilmselt selleks, et kiskjaid eksitada. Tuli välja, et oli jälle 2 koaalat - ema ja poeg. Pildimasinat kaasas polnud, kahjuks pole mul oma juttu millegagi tõestada :( Käisime Kingaroys šoppamas ja kohtusime ühe teise farmeri ja tema backpackeriga. Õhtul käisime jälle pubis. Seekord sai nalja rohkem kui rubla eest, aga selline pidu pole ikka päris minu stiil - kohalikud härrad oli juba lõunast saadik leti ääres sooja teinud ning olid seetõttu päris üleolevas meeleolus. Nädalavahetus möödus taas aias möllates ning filme vaadates. Käisime veel autoga ringi sõitmas ja Wayne avaldas arvamust, et kui selline vihmasadu jätkub (mis pidi sellele aastaajale väga ebaharilik olema), siis tuleb sel aastal üks suremat sorti üleujutus. Nii mõneski kohas oli tee peal vesi, nii paarkümmend cm. Käisin veel fotokaga koaalajahil, aga seekord kahjuks ei näinud ühtegi. Võibolla ei meeldi neile vihmaga puu otsas istuda :P

Eelmisel nädalal (11.-17 okt) kaevasin aias, istutasin tomatitaimi ja käisime põllu ääres okastraati harutamas (sest üks geenius oli selle kõik puntrasse keeranud). Teisipäeva hommikul avastasime, et üks lehm on vasika ilmale toonud. Mul oli vaja kohe pildistama minna, aga kuna see lehm vaatas mind poolearulise pilguga, siis ma ei julgenud lähemale minna kui paarkümmend meetrit. Sel korral jäi pilt väiksest vissust tegemata. Paar tundi hiljem läksime lehmade aedikusse puid maha võtma, et aiaposte teha. Sain natuke naerda, sest Wayne tundus mootorsaega üks suur naljanumber olevat. Samas võis tema kohmakus tingitud olla sellest, et siinsete puude puidutihedus on ligi 2 korda suurem kui meie kuuskedel-kaskedel. Sae ketti pidi 1 puu tükeldamiseks igatahes 2 korda teritama. Terve selle aja (umbes 3h) mis me seal jaurasime, vahtis see vastne lehmaemme meid paarikümne meetri kauguselt, mina olin valmis iga hetk putku pistma. Ka ülejäänud lehmad imbusid (just nimelt imbusid) meile järjest lähemale, lõpuks olime nagu lehmade piiramisrõngas ja Peter ja Wayne said minu üle naerda, kui ma ATV-ga sellest piiramisrõngast tuhatnelja läbi kimasin. Ma ei karda üldiselt lehmi, aga kui nad käituvad nagu kurjast vaimust vaevatud ning tundide kaupa jõllitavad, siis on veidi kõhe küll. Wayne läks kolmapäeval ära jälle ning mina ja Bob hakkasime aeda ehitama. Ilmselgelt oleme meie kõige valemad (on selline sõna olemas?) inimesed ühte korralikku aeda ehitama - mina polnud seda ju varem teinud ja meil kummalgi polnud jõudu neid palke isegi lohistada. Niisis kasutasime traktori abi. Selle töö, mis meie tegime poole päevaga, oleks kogenud aiaehitaja teinud 1-2 tunniga. Loodan, et see aed lähiajal ümber ei kuku ja lehmi viljast eemal hoiab :D Bob jagas minuga oma tarkusi - nt kuidas ämbrist ja pudelist hiirelõksu teha. See toimib muidugi ainult nende hiirtega, kes ujuda ei oska. Sel nädalal sain ka proovile panna oma suurepärase orienteerumisoskuse - oli vaja poodi toidu järele minna. Mul pole aimugi, kuspool põhi ja lõuna on ning kuhupoole lähimad asulad jäävad, niisiis kasutasin Wayne'i GPS-i. Teised said jälle naerda mu üle. Aga ma parem kardan kui kahetsen. Õnneks jõudsin ilusasti linna ja sealt tagasi ning äpardusi tee peal ei juhtunud. Wayne muide ütles mulle ära minnes, et võibolla tuleb mul talle Brisbane'i lennujaama järele minna...mul pidi süda saapasäärde kukkuma. Saaksin sellega loomulikult hakkama, aga Brisbane on siiski päris suur linn ja ma ei tunne seda üldse-üldse. Pluss veel see käigukast... Nädalavahetusel käisin jälle vaatamas, kui kõrgeks tulvavesi jõe on tõstnud ning kui sügav vesi tee peal madalamates kohtades on. Wayne palus minult fotoreportaaži. Ilm oli super-super ning veetsin enamuse ajast päevitades ning raamatut lugedes. Hea oli üle pika aja logeleda :) Sellel nädalal nägin siis ka paar kurikuulsat ämblikku ära. Esimese hooga pistsin kohe punuma, aga punusin siis kohe fotoka järele ja sain nad ilusasti pildile ka.

Esmaspäeval käisin jälle veehoidla ääres muru istutamas. Päike siras nagu sajavatine ning sain tooni võrra pruunimaks. Iga tunni aja tagant määrisin end kohusetundlikult päevituskreemiga, sest päikesepõletust ma küll ei taha. Kuulasin muusikat ja päris tsill oli seal omaette nokitseda :D Eile kraamisin traktoreid tolmust puhtaks - see tolm ronib siin ikka igale poole, ning niitsin jälle muru. Trimmeriga möllamine kasvatab päris hästi musklit muide, eriti kui trimmeril rihma pole, et seda kaela saaks riputada.

Eile teatasin Wayne'ile, et 22.okt jääb mul siin viimaseks tööpäevaks - lähen WA-sse samasse farmi tööle, kus Mart on. Ei saa öelda, et mulle siin ei meeldi, aga kui nädalate kaupa saan rääkida vaid 3 inimesega, siis tuleb tüdimus peale. Wayne muidugi lakke ei hüpanud selle uudise peale, aga mis tal teha. Muidugi on mul ka natuke süümekad, et nad siia kiirel ajal maha jätan, kuid pean enda rahulolu tähtsamaks. Saan uues kohas veidi rohkem palka ning sealne seltskond on ka suurem ning loodan, et mul saab seal lahe olema. Õnneks on mul nüüd kohustuslikust 88st farmitöö päevast 26 päeva tehtud :) Teise aasta viisa letsgo!!!

Laupäeva hommikul kella 7st astun Murgonis bussi peale, jõuan 11 paiku Brissi, sealt 5 paiku lennukiga Sydneysse ja sealt lendan 8 paiku Perthi. Poole 11 paiku õhtul jõuan kohale. See teeb siis 13 tundi ja veidi üle 5000km (ma ei arvutanud aega valesti, sest WA-s on kell 2 h järgi). Saan taas Mardiga kokku (kes lubas mulle lennukasse vastu tulla, jah ma üritan su südametunnistusele rõhuda) ning peatume taas Triin-Liisi ja Kuno juures :) Olen siis ametlikult Austraaliale ringi peale teinud. Ring pole küll väga põhjalik, kuid siiski ring :) Olulise reisimise siinsetesse turistilõksudesse jätan järgmiseks aastaks.

Elusaid madusid siiani näinud ei ole.
Bai bai mu sõbrad ;)