Reede (11.02) varahommikul alustasin teed Aasiasse. Lend läks mul 6.30 ja buss korjas mind kell 3AM peale. Esimene lend (Perth - Kuala Lumpur) sujus väga rahulikult ja ma magasin terve tee. Niisamuti ka teine lend (Kuala Lumpur - Bangkok). Kui siis Bangkoki jõudsin, tuli Broome’i aeg meelde - nii palav ja niiske oli. Aga mul oli meel hea, et juba kohal olen :D
Hostel, milles ma Bangkokis ööbisin, oli kohe lennujaama ääres ja tundus, et see kant on väga geto, sest kõik kohad olid mingit rämpsu täis ja tänava ääres põles kulu. Hostel oli õnneks normaalne, aga ma arvan, et ma olin ainus inimene seal. Kuna ma polnud korralikult oma und täis maganud, läksin juba 7-8 ajal voodisse, et hommikult varakult juba lennujaama minna. Ja siis kohtusingi lennukas Maiga, Gerdi, Indreku, Kaidi, Eroni ja Katriga. Ja mu meel läks kohe veel paremaks!!
12.-15.02
Veidi tuli veel lennujaamas oodata ja siis läksime taas lennukile, mis viis meid Krabisse. See oli ainus plaan meie Tai reisi jooksul. Krabis võtsime takso ja sõitsime Ao Nangi randa, kust läksime paadile (long-tail) ja põrutasime Ton Sai randa, mis tundus olevat selline hipide ja vabameelsete inimeste kogunemiskoht. Paadimees viis meid kõigepealt valesse kohta ja pärast oli väga kuri, kui me ikka õigesse kohta viimist nõudsime. Lõpuks jõudsime siiski kohale ja paigutasime end bungalotesse ära. Tualetis kasvas väike puukene ja duši all sai sääskedega võidelda ning seinte peal jooksid ringi gekod. Seal saime ka esimest korda kõhud häid Tai roogi täis süüa - nüüd mõtlen, et kohe üldse ei taha selle backpackeri toidu peale Austraalias tagasi minna :S Olid värsked puuviljad, mereannid, riis, karrid jne jne jne. Kuna kõigil oli väga suur reisiväsimus (välja arvatud minul), läkski enamus seltskonnast juba 7-8 paiku magama. Mina, Kaidi ja Indrek aga otsustasime siiski “linna peal” ringi vaadata. Otsisime endale sobiva baari, viskasime lebolasse pikali ja nautisime esimest õhtut. Baaris selgus, et siinmaal on veel au sees narri amet ja et baaris saab muudki teha, kui kokteile juua (nt köiel kõndimist harjutada ja ruubiku kuubiku laadsete vidinatega ajusid ragistada) ning ka see, et kohalike arvutusoskus pole just kõige parem. Järgmisel päeval käisime kõrvalrannas, kus sattusime oma esimesele turule, ronisime kaljudel (kes rohkem, kes vähem), õhtul käisime ära oma esimeses Tai massaažis ning hiljem tähistasime kogu seltskonnaga reisi algust.
Sõbrapäeval võtsime kajakid ning tegime kiire tiiru mere peal ja õhtupoole käisime snorgeldamas, long-tailiga sõitmas ning päikeseloojangut nautimas. See oli ka meie viimane õhtu Ton Sail. Siit tuleb nüüd reisisoovitus - kui te tahate rahulikult vedeleda, loodust nautida ja SÕBRALIKKE Tai inimesi näha, siis käige seal ära (3-5 päeva on piisav). Enam paremini üks reis alata ei saagi, arvan ma, ning usun, et mu reisikaaslased on minuga ühel nõul. Ainus paha asi on see, et kuna tegu ei ole populaarse turismipiirkonnaga, on sealsed hinnad veidi kõrgemad, kui mujal. Aga loomulikult saab proovile panna oma kauplemisoskused :P
15.- 19.02
Ton Sailt liikusime merd mööda edasi Lanta saarele (Ko Lanta). Laevale saamine oli juba omaette ooper. Oleks meil olnud luukerepeaga lipp, siis oleks see veidi kaaperdamist meenutanud :) Istusime dekil ja igaüks sai huvitavaid päikesepõletusrante. Eurooplased :D Kui Lantale jõudsime, olid sadamas ootamas turistide hordid ja umbes samapalju taksojuhte, kes olid valmis meile oma teenust pakkuma. Tekkis soov ots ringi pöörata ja juba armsaks saanud Ton Saile tagasi minna. Aga kes see siis tagasi läheb, ikka edasi!!!! Leidsime sobiva ööbimiskoha supervahva baariga. Baari nimi on Ting Tong Bar ja neil on oma Ting Tong Band (Ting Tong tähendab Tai keeles vist hullu). Lantas valmistas meile pettumuse rand - see oli nimelt kole ja vees oli palju kõrvetavaid meduuse. Kimasime ringi rolleritega (mina tahan ka omale mootorratast nüüd, aga mitte rollerit loomulikult). Rolleritel tagapidur tavaliselt ei töödanud ning tuli hakkama saada esipiduriga ning mõnel masinal tekkis probleeme mäest üles sõitmisega. 1 roller, millega minul oli õnn sõita, tavatses madalate pöörete peal välja surra, niiet pidin pidurit ja gaasi korraga hoidma (piduri, et liiga kiireks sõit ei läheks ja gaas, et pöörded parajad oleks) ja mägedest alla sõitmisel lihtsalt veeresin. Aga nende viperustega harjub kiiresti ära ja kusagile minemata meil selle pärast ei jäänud. Bensujaamad on siin põnevad - on tavalisi bensukaid, on vaadi-pumba bensukaid ja on pudelibensukaid. Käisime jälle söömas superhead toitu, šoppasime ja vedelesime baari lebolas ja meres, ajasime krabisid ja erakvähke taga ning käisime Ko Phi Phi saarestiku tripil (sealsed rannad olid IMEILUSAD). Peale pikka otsimist leidsime üles ka elevandid ja käisime Indrekuga elevandiga meres ujumas - päris omamoodi kogemus. Magedas vees oleks kindlasti vahvam olnud, aga ristike on mul nüüd kirjas :D Lantal tegime oma reisi esimese sõidu autokastis, mis oli ka lahe.
19.-21.02
Lantalt läksime Phuketi ja ööbisime esimest korda hotellis, kus olid olemas sellised luksused nagu konditsioneer, soe vesi ja elekter (TERVE päev läbi). Loomulikult polnud meil majutust broneeritud, arvasime, et saame sama libedalt broneeringu tehtud, kui varemgi. Palusime taksojuhil meid turismibüroosse viia (paljulubav nimi Up To You), et saaksime hotelli bronnida. Nad ei tahtnud üldse kuulata, kuhu me tahame minna ja mis hinnaklassis kohta otsime, hakkasid kohe hotellidesse helistama. Kui me siis lõpuks oma soove selgitasime, siis venisid näod pikaks ning lõppkokkuvõtteks leidsime endale ise hotelli ja tegime ka ise broneeringu. Jõudsime Phuketi 19.02, mis oli täiskuuaeg ja läksime kuulsasse Patongi full moon partyle. Nähtud said esimesed lady-boyd ja sealne ööelu. Olen vist liiga karastunud, või ma ei tea, mind see asi väga ei šokeerinud. Phuketis algasid esimesed korralikud kauplemised takso- ja tuk-tukijuhtidega - kõik tahtsid meid sõidutada ja mitte just sellise raha eest, mis meile oleks meeldinud. Muidugi pole siin sellist mõistet nagu “kallis” - kohalikud maksavad loomulikult kõige eest vähem, kuid kui kõik see toit, sõidud, majutus jne ümber arvutada, on see nii odav, et jääb isegi arusaamatuks, kuidas nad omadega plussi jäävad. Phuketis käisme ära Tai suurima Buddha kuju juures ning otsime ka ühe kivitüki, kuhu kirjutasime peale oma nimed ning mis jutu järgi selle poolelioleva kuju külge pannakse. Tee sinna viis kõrgele mäkke ning see tuk-tuk-auto, milles me istusime tegi väga õnnetut häält sealt üles vurades...arvasime, et peame juba lükkama minema.
Ja siis käisime veel Tai massaažis :D
21.-24.02
Järgmine sihtkoht oli Kao Lak ja seal ootas meid ees vihm. Õnneks polnud see sadu väga hull ning saime ikka linna peale ringi vaatama minna. Hommikul mulistasime basseinis ning osa seltskonnast liikus edasi Kao Sok’i. Mina, Maiga, Gert ja Indrek jäime paigale. Rentisime jälle rollerid ning käisime loodust imetlemas. Nägime ära väga pika mao, ta ulatus nimelt üle sõidutee ja rolleriga temast üle sõitma me ei kippunud. Ühe kose juures pistsime jalad vette ning meie varbad paistsid maitsvat doktorkaladele, keda jalahoolduse tegemisel palju kasutatakse (nad tulid meie varvastelt ja kandadelt surnud nahka ära sööma). Käisime ühe kohaliku onuga väikesel džungli-jõematkal, mis oli sellise kuuma ja niiske ilmaga nii kurnav, et mu juuksed sisuliselt tilkusid higist ja riided olid ka läbimärjad. Ja jälle oli aeg edasi liikuda, alles oli jäänud veel 2 päeva :(
25.-27.02
Bangkoki tulime öörongiga - magasime rongi ehitatud vahvatel naridel ning enne seda tähistasime vabariigi aastapäeva Finladia viina, kalasnäki ja pistaatsiapähkitega. Ei soovita :)
Aga on mida lastelastele rääkida.
Bangkok oli hullem, kui ma kartsin. Kõik kohad inimesi ja erinevaid sõiduvahendeid täis. Liiklus hullumeelne. Õhk saastatud. Jaamas tahtsid tuk-tukijuhid jälle abivalmid olla ja lubasid meid hotelli kohale viia, aga poolel teel selgus, et nad ei tea, kuhu minna ja viisid meid raudteejaama tagasi. On ikka optimistid! See, kuidas taksojuhid meid nähes kohe TUKTUKTUKTUK ja TAXITAXI hõikama hakkasid, käis väga-väga närvidele. Käisime enne lõunat ära Wat Phra palees, kus asub teemantidest Buddha kuju ja mis on vist iga Bangkoki külastaja kohustuslik vaatamisväärsus. Kompleks oli ilus ja särav, kuid kuna ma ei ole väga spirituaalne inimene, siis peale arhitektuuri mulle seal muu suurt huvi ei pakkunud. Kuna hotelli saimegi alles peale lõunat, siis kibelesime kiiresti hotelli, et rongis veedetud öö maha pesta. Peale seda sukeldusime turgudesse ja lõpetasime oma osturetked alles 8 paiku. Ja hommikul alustasime uuesti. See turuvärk on siin nii ajuvaba. Mõne müüjaga saab kohe hea hinna kätte, teise juurest peab ära kõndima ja ta jookseb sulle oma kaubaga järele ja on nõus alles siis sinu pakutud hinnaga müüma. Miks nad ei pane kohe odavat hinda - kõigi elu oleks lihtsam :D:D Ja õhtul jälle peoriided selga ja linna peale. Läksime vaatama Patpongi, mis pidi olema Bangkoki seksiturimi keskus. Jällegi - ei saa öelda, et seal midagi väga hullu oleks olnud. Muidugi, see mis seal majades sees toimus, võis hull olla, aga tänavad olid tagasihoidlikud. Iga nurga peal tulid kohalikud onud meile pakkuma Ping Pong Show’d ja ma ei tea mida veel. Ja niikui sa talle silma vaatasid, sai ta kohe indu juurde ja kummitas oma ping pongiga päris jupp aega, ruttu sai selgeks, et silmsidet tuleb vältida. Otsustasime siiski ühel show’l ära käia. Peab ütlema, et ristike jälle kirjas, aga selline ebameeldiv tunne on ikkagi. Väga pealetükkiv kontingent ikka.
Mis tunnetega ma siit siis ära lähen. Kahju on. Just see kodutunne, mille sõbrad kaasa tõid, sellest hakkan ma puudust tundma. Oli selline tunne, nagu me oleks mingi mulli sees ja väljas sebib miljon väikest inimest ja sõidab miljon tuk-tuki. See 2 nädalat tundus olevat nii lühike, samas ära sai tehtud palju. Praegu istun ma lennujaamas ja saatsin nad lennukile ja pisar on silmas küll.
Tai on ikka meeletult vahva maa. Maapiirkondades...noh, vähem turistikates, on inimesed rahulikumad ja vähem pealetükkivamad ja loodus on kaunis. Kui ma siia veel peaks sattuma, siis kindlalt hoiaksin võimalikult kaugele linnast. Sest see möll LIIGA hull. 1 huvitav asi, mida ainult Bangkokis nägime, oli see, kui “aeg seisma jäi”. Nimelt kell 8AM ja 6PM kõlavad üle tänavate Tai hümni esimesed noodid - ja kõik inimesed kes saavad, jätavad oma tegevuse korraks sinnapaika, et siis jälle sama pöörasel kiirusel edasi liikuda. Mulle meeldis see, et igal pool olid kassid ja koerad ja keegi neid ei kiusanud ja nad ei tundunud olevat näljased, sest kõiki nende toiduvagunite pealt ilmselt kukkus ja nirises kogu aeg midagi söödavat tänavale maha. Eesti (ja üldse Euroopa) tervishoiuameti töötajatel ma ei soovitaks Taisse tulla, nad saaksid ilmselt rabanduse. Ja kogu see toit on nii meeletult maitsev. Ja puuviljad on nii värsked. Inimesed on aga harjumatult pealetükkivad ja sõna “EI” nad väga ei kuule :D
Nonii, esimesed 10 tundi ootamist on möödas. Me nimelt majutust omale ei võtnud viimaseks ööks, tõime pagasi lennujaama hoiule, vahetasime riided ja läksime linna peale. 5AM läksid sõbrad lennukile ja minu lennuk läheb 3.10PM. Siis Kuala Lumpur, seal veel 5 tundi ootamist ja esmaspäeva hommikuks jõuan Perthi. Tuleb ka välja, et minul on tüüpiline eestlase nägu. Nimelt check-in'i järjekorras seistes kuulasin muusikat ja äkki pöörsud minu poole 1 mees kes lihtsalt küsis, et vabandage kas te olete eestlane. Olin päris üllatunud :D Sellist asja on varem ka juhtunud, aga siis on tavaliselt mingi asi mul seljas, millega Eestit seostada saab vms. Praegu pakkus ta aga ainult näo järgi.
igatahes, Wish me luck.
Ja 1 suur internetikalli Maigale ja Gerdile ja Indrekule ja kõigile teistele ka.
Ja õnnitlused hr ja pr Uusmaa’le :)
No comments:
Post a Comment