10 kuud Monkey Mias

Millega ma siis tegelenud olen.
Viimati kirjutasin augusti keskel, kui auto ostsime. Pärast seda oleme käinud päris mitu korda kämpimas, siin ilusaid kohti ikka leidub. Oleme käinud kalal ja krabisid püüdmas, mõlemat võrdlemisi edukalt. Isegi kui pole palju saaki saanud, on väike väljasõit Monkey Miast ikkagi tore vaheldus.

Eelmisel korral kirjutasin ka, et hakkan lube tegema, kuid peale uurimist ja kümme korda (veits liialdan) samast asutusest erinevaid vastuseid saamist sain teada, et võin Eesti lubadega sõita küll, aga kindlustada mind ei saa. Ja AUS lube ma enne teha ei saagi, kui resident olen.

Septembri keskel lõpetasin töö restoranis, sest mu kuus kuud selle tööandja jaoks sai täis. Arutasime Sparksiga, et kas ja kuhu ma võiks uuesti tööle minna, kuid leidsime, et vahepeal võib puhata ka, niisiis hakkasin tegelema potipõllundusega :D Panin tomatitaimed seemnest kasvama ning praegu on juba kolm väikest rohelist tomatit valmis :D Veel kasvatan herneid, spinatit, basiilikut ja tšillit. Panime kasvama ka oreganot (mis on vist pune) ja peterselli, kuid nüüdseks olen aru saanud, et need ei taha siinses soojas kliimas hästi kasvada :(

Veel olen hästi palju rannas käinud ja raamatuid lugenud. Ning oma tasuta majutuse eest töötan iga päev 1 tunni. Olen igasuguseid erinevaid töid teinud, peamiselt siiski resorti heakorraga seotud - kõnniteede pühkimine ja umbrohu katkumine. Vahepeal palava ilmaga ikka mõtlen, et mida paganat ma teen, kuid siis mõtlen jälle, et ainult tund aega ju...pole hullu midagi.

Oktoobris püütakse Austraalias propageerida kainust, 1 sõbrants oli terve kuu kaine. See ei küla just erilise katsumusena, aga siin korgitakse pea iga päev peale tööd pudel-kaks (või rohkem) õllet, niiet natuke tahtejõudu on siiski tarvis. Katie otsustas oma baarivaba ajaga midagi tervislikku ette võtta ning hakkas sporti tegema - joogat, stepaeroobikat ja bodycombatit. Ta kutsus ka kogu ülejäänud Monkey Mia naispere oma treenigutes osalema, niiet oleme juba paar kuud iga nädal 2-3 korda tublid ja sportlikud :D

Sparks töötas varem "5 päeva tööl, 2 päeva vaba" graafiku alusel, kuid oktoobri alguses tuli neile tööle uus skipper, niiet nüüd on tal üle nädala 3 ja 4 vaba päeva, mis on meie mõlema meelest superhea lahendus - saame rohkem aega koos veeta ning on aega ka väljasõite ja kämpimistrippe teha.
Tänu Sparksi uuele graafikule ning trennile pole ma niipalju igavlenud, kui arvasin peale töö lõpetamist juhtuvat.

Kui Sparksi esimene 4-päevane nädalavahetus tuli, siis läksimegi kohe kämpima. Sihtkoht oli sama, kus me esimest korda koos käisime - Dubaut Creek, Rocky Point, Captain's Lagoon (mis sai oma nime Sparksi eelmise hüüdnime "Captain" järgi) ja Shell Beach. Eelmisel korral käisime Sparksi vana Suzukiga, mis oli sent surmale võlgu ja kippus liiva sisse kinni jääma ning ei tahtnud kõikidest tõusudest kohe üles ronida. Seekord aga vurasime kohale oma suure Länkariga ja saime ka rohkematesse kohatdesse ligi. Tripp oli suurepärane! Lõpetuseks sõitsime veel poolsaare teisele poolele Goulet Bluffi (bluff - e.k rannajärsak), kust vaatasime alla merre ja nägime u 15 minuti jooksul 10 tiigerhaid mööda ujumas. Kuna siinsed veed on nüüd soojemad, siis on haid hakanud tagasi tulema. Aga muretseda pole vaja, siinsetes randades pole juba väga kaua ühtki hairünnakut raporteeritud.

31. oktoobril tähistasime kogu resortiperega Halloweeni. Ma pole kodus seda tähistanud, vähemalt mitte eriti meeldejäävalt. Olen aru saanud, et ka aussied ei tähista Halloweeni eriti suurelt, aga kuna siin töötavad ka USAst pärilt merebioloogid (uurivad siinse lahe floorat ja faunat), siis tähistatakse siin (Monkeytownis) ikka korralikult. Mina kostümeerisin end muumiaks. Soovitan soojalt - ärge kodus järgi proovige, see on vist maailma kõige ebamugavam kostüüm. Vähemalt siis, kui mumifitseerimismaterjalina kasutatakse vana voodilina :D Pidu oli aga ülilõbus. Peaaegu kõik töötajad olid end ära kostümeerinud.

Järgmisel päeval oli mu sünnipäev. Kui välja jätta eelmise aasta farmi-sünnipäev, siis pole mul nii rahulikku pidu enne olnud. Kõigil olid eelmisest õhtust pead haiged :D Pidasime väikese barbeque, jõime veidi šampat ja kobisime magama ära. Sparks kinkis mulle sünnipäevaks veekindla fotoka ning snorgeldamismaski ja olime 2 ööd resorti merevaatega toas. Oleme paar korda snorgeldamas ka käinud, aga kahjuks midagi maru põnevat pole veel kaamera ette jäänud. Või õnneks..sest põnev tähendaks tiigerhaid (tigershark) või meremadu või mõnda raid.. aga nendega vee all kohtuda väga ei tahaks. Tegelikult meremaod ja raid on suht rahulikud, kui neid mitte torkida, kuid ohtlikud on nad siiski.

(Mul on päris palju pilte ka FB-s oma tegemistest)

November oli üldse üks suur peokuu. Peale mind, 4. novembril, pidas 50 juubelit 1 resorti manageridest. Kuna tegu oli ümmarguse numbriga, siis peeti maha päris korralik Hawai stiilis pralle. Kogu resortirahvas, paljud Denhamlased (:D) ja Maria pere-tuttavad mujalt olid selga tõmmanud Hawai särgid, sarongid, palmilehtedest meisterdatud seelikud jne jne jne ning torganud juustesse lilleõie. Supervahva pidu oli :D Peale seda mõtlesin, et pole varem end ei muumiaks ega Hawai-tšikis riietanud ja nüüd sain seda mõlemat teha 5 päeva jooksul. Aga sellega pole kostümeerimine veel lõppenud.

13. nov tuli Monkey Miasse Sparksi vana sõber ja töökaaslane Scott koos oma Aafrikast (Malawilt) pärilt tüdruksõbraga. Veetsime paar õhtut meie pool grillides, käisime koos krabil ja kalal ning koos veel paari sõbraga restoranis. Sparks polnud Scotti kaua aega näinud ning tore oli teda näha rannal kitarri mängimas ja vana sõbraga aega veetmas... Nii palju kui ma nende juttudest olen aru saanud, on elu Monkeytownis 10 aastaga meeletult muutunud.

19. nov pidas lahkumispidu 1 pärlifarmi kuttidest. Veetsime terve päeva rannas ja vees täispuhutavate loomade ja madratsite seljas. Õhtuks olime kõik päikesest veidi uimased, kuid magama ega koju unelema aega minna ei olnud. Järgmisel päeval oli Katie sünna, aga tähistama hakkasime seda juba eelneval õhtul, sest mis võiks olla parem kui 2-päevane sünnipäevapidu :D Seekordseks teemaks oli hipi-stiil. Punusin endale juustesse mõned värvilised lõngast patsid, "tätoveerisin" õlgadele südamed ja peace-sümbolid ja olin üks kesine hipi. Mõnedel oli aga aega ja tahtmist end tõeliselt ära kostümeerida ja peab tunnistama, et nad nägid väga lahedad välja. Korraldasime suure barbeque ja sõime kõhud head-paremat täis, et taaskordseks amphi-peoks valmis olla.

Ja nüüd see kõige toredam osa sellest blogipostitusest:
PUHKUS

Puhkus mitte töötamisest ja Monkey Mia'st. Hmm...kõlab jaburalt...sest elu keset paradiisi ja mitte töötada tundub ju maru lahedana. Aga kuna ma terve eelmise aasta reisisin ja nüüd juba 10ndat kuud samas kohas olin olnud, siis tuli taas reisiisu peale. Olime juba paar kuud enne plaani paika pannud ja piletid broneerinud. Sõitsime esmaspäeval (21.11) Perthi ja omameelest pidime teisipäeva õhtul lennukisse hüppama, et Brisbane'i (AUS idakaldale) lennata. Kui aga juba teel olime, siis avastasime, et olime lennu broneerinud hoopis kolmapäevaks. Niisiis ei olnud meil vaja 1 päevaga Perthi jõuda ning otsustasime öö veeta Perthist põhjapoole jäävas karavanipargis. Kohale jõudes aga teatati meile, et autos magada ei tohi, peab olema telk või karavan (me võtsime autost tagaistmed välja ja panime suure poroloonmadratsi sisse, et oleks mugavam kämpida ja ei peaks telgiga mässama). Olime päris nõutud sellise teate peale, kuid siis juhatas karavanipargi turva meid lähedalasuvasse surfiranda The Spot (e.k Koht), kuhu 10 minutiga kohale jõudsime. Telkimist keelavaid märke me ei leidnud ning parkisimegi auto rannaäärsesse parklasse, et lainete loksumise saatel esimene puhkusepäev seljataha jätta. Ma küll pabistasin natuke, et äkki tulevad öösel v varahommikul korravalvurid ja trahvivad meid, sest üldiselt sellistes kohtades magada ei tohi. Aga kedagi ei tulnud ja ärkasime hommikul sirava päikese all ning loksuvate lainete saatel.

Sõitsime edasi Perthi, kus tabas meid veel üks lahe üllatus - Fremantle'is (Perthi linnaosa, kus ma peatusime) olid peaaegu kõik majutuskohad broneeritud, kuna tulemas oli mingisugune purjetamise meistrivõistlus. Kohaliku turismiinfo-tädi sõnul saime meie ühe viimastest tubadest, mis saadaval. Kui olime oma kodinad tuppa paigutanud, läksime šoplema ja õhtul pubisse, kus Sparks ühe oma sõbraga kohtus. Peale seda käisime söömas ühes mitte eriti ootusi tekitava välimusega söögikohas, kus toit oli lihtsalt suurepärane - serveeritud oli ilusasti, portsjon oli täpselt paras ning maitsed olid niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii head, et peaaegu lakkusime oma taldrikud puhtaks.

Järgmisel päeval koperdasime taas linna peal, nautisime rannas purjekaid vaadates päikeseloojangut ning sõitsime lennujaama. Pidime lendama 11.50PM, aga kuna avastati, et 1 lennuki tualettidest oli .... ee... katki, siis lükati lend 3 tundi edasi. Uni tagus jalaga tagumikku, aga magada ei saanud, sest põnevus oli peal :D Neljapäeva hommikul kohale jõudes rentisime auto ja sõitsime Noosa'sse, mis on u 150 km Brisbane'ist põhja pool. Seal elavad Sparksi vend ja vanemad, kelle juures me 5ks päevaks peatusime. Käisime rannas, Noosa vahel jalutamas, kohalikul laupäevahommikusel turul, Sparksi vennal Scott'il külas ja minul oli aega ta vanematega tutvuda. Sain ka elus esimest korda basseini puhastada :D Vanemad, Scott ja vanad sõbrad võtsid mind väga hästi vastu, niiet teil seal kodudes on ka vaja head vastuvõttu harjutada :D

Sparksi üks mitte nii tore puhkusemälestus saab olema 2 mulku, kus ta purihambad varem olid - nimelt olid need omadega nii läbi, et tuli välja tõmmata. Õnneks ta väga suurtes valudes ei vaevelnud ja puhkust see ära ei rikkunud.

Teisipäeva hommikul aga sõitsime Noosa'st lõuna poole, Brisbane'ist mööda ja jõudsime Surfers Paradise'i Gold Coast'ile , kus ööbisime 2 ööd hotellis. Saime päris odava diili, niiet rahakott väga ei kannatanud :D Parajasti olid Gold Coast'i vallutanud lärmakad teismelised. Nimelt on siin peale eksameid kombeks paariks nädalaks aeg maha võtta ja kõvasti pidutseda ( tavaliselt võõras linnas), ja seda perioodi nimetatakse "Schoolies". Kõik kohad olid lällavaid teismelisi täis :D Kolmapäeval käisime Gold Coast'i "Sea World'is". Veetsime terve päeva erinevaid mereloomi (lähedalt) vaadates - suurtes basseinides erinevad kalakesed, raid, haid, kaks jääkaru(!!!), pingviinid, merilõvide ja delfiinide šõud - ja sõitsime karussellidega. Mul sai keset päeva fotokas tühjaks, aga õnneks Sparks sai mobiiltelefoniga ikka jääkarudest pilte ka :D Õhtuti jalutasime linna vahel ja rannal... aga vette kahjuks ei saanudki.

Neljapäeva hommikul (29.11) sõitsime edasi lõuna poole, lahkusime Queenslandist ja jõudsime New South Wales'i Brunswick Heads'i, kus üks Sparksi endine töökaaslane/sõber elab. Peatusime paar päeva nende pool, käisime Brunswicki ja Byron Bay pühapäevaturul, Sparks käis surfamas paar korda ning käisime ära AUS maismaa kõige idapoolsemas punktis. Pühapäeval lahkusime Beni juurest ja sõitsime Byron Bay'sse, kus ka ühe öö veetsime ja käisime massaažis. Arutlesime omavahel, et kui tulevikus kolimiseks läheb, siis kindlasti kusagile sinnakanti, sest seal on piiravalt eraldatust ja piisavalt melu ning meri (ja lained) on ka lähedal. Ma ei tea, kas te kujutate üldse ette, aga Monkey Mias on 0 lainet... Ainult põhjatuulega tekivad vahused tipud (white horses), aga laineid ikka pole.

Esmaspäeva hommikul hakkasime tagasi Brisbane'i poole sõitma, käisime seal šoppamas ja lõime lennukini aega surnuks. See lend väljus õnneks õigeaegselt ja kuna olime mõlemad suht väsinud, siis saime magada ka :D Lendasime kell 20 QLD aja järgi kuni 23 WA aja järgi (peaks olema 5h).

Lennukis otsustasime kojusõidu asemel paar päeva Lõuna-Lääne Austraalias reisida. Sõitsime hilisõhtul Perthist 100km lõunasse jäävasse linna Mandurah, kus peatusime karavanipargis ja hommikul liikusime edasi Dunsborough'sse. Sealkandis on palju-palju koopaid, mida meiegi avastamas käisime. Uurisime 3 koobast - Ngili Cave, Giant Cave ja Lake Cave - kõik olid erinevad ja erilised. Tegin palju pilte, aga kaameraga on raske kõike kinni püüda.

Sõitsime välja Augustasse, mis asub päris Lääne-Austraalia lõunakaldal ning käisime Leeuwen'i poolsaarel, mille tipus kohtuvad India ookean ja Lõuna-Jäämeri (e Lõunaookean).

Tagasi tulles peatusime Cervanteses, mis on Perthist põhja pool. Cervantese lähedal asub kuulus Pinnacles Desert , kuhu jõudsime pärast päikeseloojangut. Super super ilus oli ikka :D
Seal sai ka mu kaamera aku tühjaks. Murphy seadus. Järgmisel päeval saime teada, et öösel oli kuuvarjutus olnud, aga me kahjuks sel ajal juba magasime.

Hommikul alustasime teed tagasi koju ja kui aus olla, siis rõõmu see minus ei
tekitanud :S Puud jäid järjest lühemaks ja lõpuks olid ainult põõsad alles, ei mingit rohelust :( Idarannik ja Lõuna WA olid NIIIIIIIIIIII mõnusad. '
Ostsime oma kuu aja toiduvarud Geraldtonist ning proovisime tee ääres piduriklotse vahetada (aga mingi vajalik asi oli puudu) ja jõudsime õhtuks koju. (Pid. klotsid vahetasime jrgm päev)

Järgmisel päeval olin endale lubanud minna tööd sebima. Aga Sparksiga arvasime, et ootan paar päeva. Niisiis kolmapäeval 14.dets läksin Denhamisse tööd otsima ja 15.dets läksin juba uude kohta tööle. Töötan ühes resortis baaris ja housekeepingus.


Ja ma tahaks suhelda iminesega, kes arvas, et töötamine kui eluviis on lahe. Ei ole. Absoluutselt mitte.

Kui tagasi jõudsime, siis hakkas just esimene tomat punaseks minema :D Ei saa kahjuks öelda, et saak väga hea on - 6 taimest oli 3-l vaid 1 tomat otsas. Need sõime juba ära (maitsvad olid). Õnneks on veel õisi ja loodetavasti saame paar tomatit veel. Me mõlemad hommikuti esimese asjana läheme vaatama, mis uut juurde on kasvanud :D Alguses oli ikka maru põnev. Oregano ja basiilik ja spinat kasvavad ilusasti, aga herned ja küüslaugud surid ära kahjuks :( Geraldtonist aga ostsime basiiliku, mis nüüd elu ja surma vahel võitleb.

Taimede jaoks on liiga palav - eelmisel nädalal oli 43 kraadi varjus (nii nad räägivad). No ja muidugi on meie jaoks ka liiga palav. Konditsioneer on lemmik-kodumasin meil :)
Ja siinne vesi on mereveest "tehtud". St sool ja mineraalid kõik välja võetud. Maitseb hästi, kuid kasulikke aineid ei anna, ainult vesi. Ja taimedele on see ka ilmselt kurnav. Kui vihma sadas, siis püüdsime tünnidega vihmavett naabriga :)

Ja näiteks, kas te teadsite, et tavaline havisaba ka õitseb?

Igatahes, elu on mul vahva ja loodetavasti veel vahvamaks läheb ;)

Kõigile kõige imeilusamat ja vahvamat uut aastat
(mis Maiade kalendri järgi on Kõige Viimane Aasta)
((aga ilmselt Maiad ei viitsinud rohkem kirjutada korraga ja teadlased leiavad varsti uue Maiade kalendri vol2))