Uuel aastal uue hooga

Peale viimast postitust elukorralduses palju muutunud pole - töötasin kuukese Denhamis, kuid kuna klientuur oli Jaanuari keskpaigaks täiesti kokku kuivanud, siis enam nad mu abi ei vajanud. Aga ega mul kahju küll polnud :D

6. jaanuaril võtsime koos Sparksiga ette sõidu Steep Pointi, mis on Austraalia maismaa kõige läänepoolsem punkt. Teele asusime umbes 7 paiku õhtul, sest enne saime Denhamis kokku Kennethi ja Katriniga (ning tema ema ja õega), kes Monkey Miasse olid turistitama tulnud. Ajastus oli kahjuks natuke paha, kuna Sparks oli just 4 päeva vabaks sebinud ja siis sain Kennethilt kirja, et nad tulevad. Polnud nii kaua eestlasi näinud ja eesti keeles lobisenud, täitsa imelik oli ikka :D Lobisesime veidi kohalikus pubis ja siis asusime Steep Pointi poole teele. Kohale jõudsime u 10 paiku. Olime mõlemad suht väsinud, otsisime tasase pinna, kuhu auto parkida ja siis keerasime magama. Hommikune äratus oli varajane, kuna päike hakkas autot nagu ahju kuumaks kütma. Ärkasime lainete loksumise saatel ja harjumatult tugeva tuulega (tuul oli hea, kuna leevendas veidi kuumust, samas ka halb, sest KÕIK kohad olid liiva täis... ma ei liialda). Esimesel päeval palju ringi ei sõitnudki, peale hommikusööki liikusime vaid paar km poolsaare tipu poole. Nägin ära oma esimesed blowhole'id. Ma ei tea, kuidas seda eesti keelde tõlkida, aga tegu on auguga/tunneliga, mis läbib kaljut, mis vee kohal kõrgub. Pmst vesi on rannaäärse kalju alpoolt tühjaks uuristanud ning siis lainete aastatepikkune loksumine on uuristanud tunnelid läbi kaljude pehmema osa. Me nägime kohale jõudes paari veepurset ka, kuid kohapeal olles oli lainete jõud ilmselt raugenud. Veel turnisime kaljudel, et paremaid vaateid saada. Kuna tundus, et kogu rannaäärne kalju oli väiksemaid ja suuremaid blowhole'isid täis, tundus seal turnimine veidi kõhe, aga tegelikult varisemisohtu ei olnud, oli ainult kaljult alla kukkumise oht :D
Siis aga leidsime hea kämpimiskoha kohe u 1km kaugusel ja kuna olime näinud suuri kalu vees mängimas, otsustasime kohe õnged likku panna. Kalaõnne meil kahjuks ei olnud. Õng jäi IGAL viskel põhja kinni, sest kohas, kus me olime, oli põhimõtteliselt kivipõhi. Niisiis saime mitu tundi edasi tagasi jalutada - vise paremale, jalutuskäik paremale, vise vasakule, jalutuskäik vasakule jne jne jne. Lõbus oli ikkagi. Õnneks me oma kalapüügioskustes juba ette kindlad ei olnud, kaasa olime varunud piisavalt toidumoona :D Veidi liivaselt krõbe me õhtusöök oli, kuid arvestades, KUI palju liiva tuul kandis, siis väga hull ei olnudki. Olime oma pikalt puhkuselt tagasi tulles oma kämpimisvarustust ka täiendanud. Lisandus suur kattekile, mille me üle auto tõmbasime ja niiviisi tekitasime endale ka liiva- ning päikesevarjulise istumisala. Olime ostnud ka uue gaasiballoni, sest meie vana oli tühi ja aegnunud. Siinkandis on suveajal ilmselgetel põhjustel lõkke tegemine keelatud, kuid kaasaskantav gaasipliit on lubatud.
Päev algas meil taas varakult, samal põhjusel, mis eelminegi päev. Sõitsime taas veidi edasi, seekord aga viis tee läbi liivadüünide, kus mul oli suur hirm kinni jääda, aga õnneks Sparks on selliste "tee"oludega ennegi kokku puutunud ning vingerdas meid ilusasti liivast välja. Peatusime Crayfish Bay's, majutuseks seekord Crayfish Hilton (FBst saate pilte vaadata, missuguse asutusega tegu on). Kohale jõudes valmistasime hommikusöök/lõuna ning mina tegin väikese uinaku. Siis aga jalutasime rannas, kogusime karpe ning veetsime niisama mõnusalt aega. Meres ujumas käisimine oli seal aga veidi raskendatud, sest kõik kohad olid teravaid kive täis nind lained polnud just tugevad, kuid piisavalt keeruline oleks olnud vees loksumist ning vastu kive müksamist vältida. Sparksi kaasavõetud surfilaud jäi aga kuivaks, sest surfamiseks olid needsamad lained liiga väikesed.
9. jaanuaril nägime veel blowhole'sid ning sõitsime välja Steep Pointi, tegime ka kohustusliku turistika kõige läänepoolsemat punkti märkiva sildi juures. Sildil on kahjuks puudu täpsustus, et tegu on kõige läänepoolsema punktiga MAISMAAL. Steep Pointis on popp balloon fishing - õhupallide abil kala püüdmine. Kuna randa ääristavad kõrged kaljud, siis veega samal tasapinnal kala püüda ei saa. Seepärast on kalamehed koos õngedega kaljude otsas, tamiili külge on aga seotud õhupall ja raskus. Ma ei tahtnud kalameeste privaatsust rikkuda, seepärast pilte ei teinud, kuid Sparks lobises nendega veidi ja sai teada, et hetkel saavad nad enamasti vaid väikesi haisid, keda siis vette tagasi loobitakse, sest nendega pole suurt miskit peale hakata. Sõitsime siis poolsaare teist kallast mööda tagasi, valmistasime lõuna ning käisime snorgeldamas. Tegin vee all pilte ka, aga ei saa kogu seda ilu siiski piltidega edasi anda. Kuna tegu on siiski Shark Bay'ga, siis oli kogu aeg pisike hirm naha vahel, et kui nüüd tuleb üks suur pirakas... aga õnneks ei tulnud :D

Pelgalt hirmu pärast aga ei saa siin asju tegemata jätta. Nagu enne olen öelnud, siis haid inimesi siinkandis ründama ei kipu. Loomulikul on ka teisi ohte, nt väga mürgine stonefish , kes end kivide vahele maskeerib ning kui talle peale astuda, suskab ta päris valusasti. Aga selleks saab vees jalanõusid kanda ning tuleb end esmaabiga kurssi viia. Nagu mu blogi nimi ütleb, siis tulin ma siia ämblikke avastama. Kui aus olla, siis nendega ma palju kokku pole puutunud ja niipalju kui olen, on mu arvamus nendest mõnevõrra muutunud - agressiivsed nad ei ole, kui hammustavad, siis võib pahasti minna, aga ei pruugi. PALJU hullemaks pean ma aga siinseid prussakaid. Need on umbes tikutoosi pikkused jubedad elukad, kes mulle korralikke külmavärinaid tekitavad. Perthis, Broome'is ja Cairnsis nägin ka lendavaid prusskaid...Sama suured, kui siin. Aga siinsed õnneks ei lenda... no ma pole neid lendamas näinud. Ja ei ole oluline, kas ja kui palju kraamida, ikka leiavad nad tee sinu elamispaika või jooksevad niisama muru sees ringi. Jubedad. Natuke naljakas, aga samas ikka ka kole elukas on blowfish (northwest blowfish), kelle pilt on mul ka FB-s, jõulupiltide juures. Nimelt kohalikud leiavad, set see kala on lihtsalt hull, kuna ründab niisama - üks turist pidi veest välja kargama, kuna see tuli teda näksama ning üks mu sõbranna, kes lapsi ujuma õpetab, oli tunnistajaks kuidas seesamune blowie üht tema õpilast reiest hammustas. Sparks ütleb, et tema muretseb pigem blowie rünnaku, kui hairünnaku pärast.

Aiake on meil natuke aia taha läinud - ainsad, mis korralikult kasvavad on maitsetaimed basiilik, orageno, petersell ja Sparksi suureks rõõmuks ka tšilli. Sain teada, et tomateid polegi väga mõtet loota, sest kui temp on üle 32 kraadi, siis nad vilja ei anna. Ja kuna meil oli ikka korralikult üle 32 ligi kuu aega, siis jah... aga just nädal tagasi avastasime ühe uue rohelise tomatipoisi lehtede vahelt :D Nüüd otsustasime, uued seemned mulda panna ja selleks ajaks, kui taimed peaks vilja hakkama kandma, on temperatuur siin veidi normaalsemaks muutunud. Mina aga neid vilju vist kahjuks ei näe :( Sparks pistis ka uued spinatiseemned mulda, sest ka spinatikasvatus läks pisut hukka ja juba on idud väljas. Maasikatest on mul ka vaid ainult 1 alles, aga see on vist mu enda süü, kuna arvan, et väetasin nad üle. Ma ei väetand just palju, aga ilmselt oli neile liig.

Olen olnud tubli perenaine ja Sparksile iga päev lõunat viinud ja koos nendega paadi peal natuke tööd teinud (kuna mul on igav ja purjetamise värk on ikka natuke huvitav ka). Kuna Sparks mul oma kogutud raha kulutada ei luba ja mina tööl ei käi, siis võtsin kõik kodutööd enda teha - kokkan, koristan, pesen pesu ja autot, mässan taimedega. Ja tekitasin Sparksis inspiratsiooni meie karavan üle värvida. Tegelikult selleks palju vaeva ei tulnud näha, kuna Sparks leidis, et see värv, mis meil enne oli meenutas seintele laiali tupsutatud s***a. Värvis jõudsime ka suht kohe kokkuleppele. Kui lasime värvi kokku segada ja kodus purgi lahti tegime, siis oli aga ehmatus suur, sest paistis, et midagi on sassi läinud - purgist vaatas vastu heleroosa värv. Me teadsime, et mitu kihti muudavad värvi tumedamaks ja otsustasime siiski pihta hakata. Enne aga küürisime kodu korralikult puhtaks ja tegime varandusest tühjaks. Esimese kolme värvikihi alt aga kumas vana värv ikka läbi. Niisiis värvisime veel 2 korda ja sellest õnneks piisas. Ja nagu olimegi arvanud, värv ei jäänud heleroosana, vaid tumedamana. Sparks on nüüd kogu aeg töölt tulles öelnud, et oi kui hea, et seinad enam s*****d pole :D

Üks korralik roadtripp ja Soundwave Music Festival

4. märtsil sõitsin bussiga Perthi, et kokku saada Angiega ja 5ndal muusikafestarile minna. Hakkasin hommikul 5.30 liikuma ja kohale jõudsin 6st õhtul, niiet isegi rohkem võttis aega kui Singapurist Helsinkisse lendamine. Peatusime Carla ja Mitchi juures kes just paar kuud tagasi AUSsi tulid ja omale maja olid rentinud. Oli tore neid üle pika aja näha :D
Hommikul ütles Angie, et ta tunneb end veidi halvasti, on vist mingi pisiku üles korjanud. Aga festivalile minemata ta sellepärast ikka ei tahtnud minna, olime sinna just selle pärast ju umbes 950 km sõitnud. Kuna Angie käis samal festivalil ka eelmisel aastal, siis oli ta kindel, et teab, kuhu minna ja ma siis usaldasin teda. Kui rongijaamas aga nägime, et kõik, kes ilmselgelt samma kohta lähevad, hoopis teisele poole sõidavad, ronis väike kahtluseuss hinge ja siis arutasime omavahel, et ah meil on kindlasti shortcut ja et me ju teame kindlalt kuhu minna, sest Angie ju käis seal eelmisel aastal ja koht oli sama, KUIGI see, kuhu Angie meid viis, oli linnaosa Joondalup ja koht, kuhu me teel olime, oli Claremont Showgrounds (Claremonti linnajaos). No ja pole vist vaja kaua mõistatada, kellel tegelikult õigus oli :D Saime korraliku kõhutäie naerda - iseenda üle. Kuna kell oli alles poisike, siis ei heitnud me meelt ja lihtsalt läksime sinna, kuhu kõik teised "karvased" läksid. Eksitus juhtus aga selle tõttu, et Perthis peetakse juba teist aastat järjest kaht muusikafestivali kahel järjestikusel päeval, aga erinevates kohtades. Ja Angie oli juhatanud meid just sinna, kus too teine festival peeti :D Muud polnudki hullu midagi, aga pidime tunnikese veel rongiga reisima ja kuna me kubki just väga tihti saapaid (ega üldse kinniseid jalanõusid) ei kanna, siis leebelt öeldes lõid jalad tuld. Selle tulemusena oli Angiel hiljem mõlema kanna peal u 2cm läbimõõduga vill ja mina arvasin, et mul kukuvad varbaküüned maha. Aga nad on ikka alles, lihtsalt verevalumid on küüne all. Festival oli super super lahe ja kahetsen NII väga, et ma oma eesmärgist kinni ei pidanud. Nimelt üks mu eesmärkidest Austraalias oli käia võimalikult paljudel erinevatel muusikaüritustel ning tutvuda sealse metalmuusikaga, aga noh... läks teisiti. Samas oma tehtud valikute üle olen ka õnnelik :D Nägin ära oma kauaaegsed lemmikud System Of A Down ja Slipnkot, peale selle veel hunniku mulle tuntud ja tundmatuid bände, üle pika aja oli maru hea kogemus. Ilm oli ... noh ... KUUM aga korraldajad pakkusid tasuta vett ja pritsisid publikut ka voolikutega ja minu imestuseks kiirabisireene kuulda ei olnudki, kuigi rahvast tundus olevat ikka väga palju. Festival peeti kohas, kus muidu laatasid ja messe peetakse ja seal on kohapeal ka mõned lõbustusatraktsioonid (karussellid). Käisime nende peal ka :D Pidu aga sai läbi päris varakult, umbes 11 paiku ja siis läks kogu see mass rongijaama, kuhu korraldajad olid tellinud erirongid.
Järgmise päeva hommikul asutasime end kodu poole. Vee- ja õlitasemed kontrollitud, rehvirõhk ka, asusime teele. Enne käisime toidupoes suurel šopingul ka ja auto oli pungil erinevat toidukraami (sellist, mis ei rikne, sest olime unustanud esky'd kaasa võtta). Angie auto on minibuss Mazda Bongo Wagon, mille mootor asub minu istme all ja kui olime u pool tunnikest sõitnud, siis hakkas istme alt tossu tulema. Ma ehmatasin päris korralikult ja Angie sõitis üle ristmiku otse haljasalale, kargasime autost välja ja tõstsime mu istme üles ning ennäe - radika kork oli minema lennanud. Ilmselt ei keeranud ta seda varem päris korralikult kinni. Olime veidi aega õnnetud ja siis läks Angie ristmiku peale hääletama, et keegi ta lähimasse bensukasse viiks, kust uus kork ning vett ja jahutusvedelikku osta. Ma helistasin Sparksile ja rääkisin, mis juhtus. Ta arvas, et kuna me olime alles linnavahel ja nii väga kiiresti ei sõitnud, siis peaks veel olukord kontrolli all olema, st mootor korras. Ja tema meelest oleks me võinud ju radiaatorisse pissida, et bensukasse sõita (sest vett meil parajasti polnud). Ma aga arvasin, et seal, kus me parajasti oleme - suure autosid täis ristmiku kõrval - ei hakka me kumbki radiaatorisse pissima, sest nii hull see olukord ju polnud. Ja u poole tunni pärast oli Angie kõige vajaliku ning lisaks ühe toreda ja abivalmis noormehega tagasi. Ta jagas õnneks mootorist ka midagi ja oskas öelda, et mootor on OK ja peame lihtsalt radika uuesti täitma ja võime edasi liikuda. Andis isegi oma numbri, et kui peaks miskit juhtuma, siis andku talle teada ja ta tuleb aitab meid, kui vaja. Niisiis asusime jälle teele.
Olime umbes 300km sõitnud ja siis nägime eespool suurt suitsupilve. Mõtlesime, et see veel puudus - tulekahju tõttu on raudselt tee suletud. Ja nii oligi. Õnneks aga oli ümbersõit väga lühike, umbes 20km kruusateed. Kui just maantee peale tagasi keerasime, siis märkasime, et temperatuur on natuke kõrgemaks muutunud ja otsutasime asja igaks juhuks kontrollida. Nagu teada, tuleb oodata kuni radikas maha jahtub ja siis korki hästi ettevaatlikult keerata. Kuna radikas üldse kuum ei olnud, siis proovis Angie kohe korki keerata aga läks kogemata liiga palju ja hetke pärast purskas kabiinis roheline purskkaev. Olime natuke aega sõnatud ja siis naersime nii et pisarad silmas ja tilk püksis... lihtsalt see purskkaev autos oli nii uskumatu vaatepilt. Mis seal's ikka - kuivatasime auto ära, miski õnneks kahjustada ei saanud, lihtsalt Angie iste oli täiesti läbi vettinud, ise naersime nagu hullud samal ajal. Täitsime radika uuesti vee ja jahutiga, ja siis oli kork kadunud. Õnneks märkasin, et see oli radika alla kukkunud, aga mitte maha, niiet tuli veidi õngitseda ja saime kätte selle. Otsisime veel eelmist korki ka, aga seda seal enam ei olnud. Kui parajasti juurdevalamisega tegelesime, peatus meie kõrval politseiauto ja nad uurisid, et millega me tegeleme ja kuhu läheme. Olime mõlemad päris rõõmsate nägudega, sest olime just kõva kõhutäie naernud ja vastasime, et kontrollime vedelikke ja oleme teel Geraldtoni poole. Nad tegelikult tahtsidki ainult teada, kas me teetõkke suunas liigume ja sõitsid edasi.
Kui siis Geraldtoni jõudsime tegime kohustusliku peatuse KFC-s, sest me niikuinii tihti ei söö seda ja vahepeal võib natuke kiirtoitu ka süüa. Sealt edasi kulges sõit rahulikult, ühtegi looma me alla ei ajanud, kuigi tundus, et nad meelega ikka jooksevad kohe ratta alla, kui me neist mööda olime sõitmas. Koju jõudsime mitte kell 9, nagu olime plaaninud, vaid kell 1.

See oli minu ja Sparksi esimene pikem lahusolek ja ei saa öelda, et see meile meeldis.

Siis oligi mul vaid paar nädalat alles jäänud. Käisin hästi palju koos Sparksiga kruiisidel ja nägin neid loomi, keda varem näinud ei olnud, aga kellest palju kuulnud olin - suurt tiigerhaid (u 4m pikkune) ja lendkala. Lendkala oli kahjuks ni kiire, et temast pilti ei saanun, aga välja näeb ta umbes selline. Peale selle viis Sparks meid ühel kruiisil oma lemmikkohta lahes, kus nägime kaldal kitsi ja känguruid, vees pisikesi haisid ja suuri ja väikesi raisid, meremadusid, makrelle, delfiine ja paari dugongi samuti. See oli kindlasti üks parimaid kruiise ja ma olen ikka päris mitmel käinud :D

Viimase nädala esmaspäeval otsustasime väikesele väljasõidule minna, kuid peaaegu kohe muutsime meelt ja läksime hoopis ööseks kämpima. Käisime seal, kui oleme varemgi käinud, Shell Beachil, aga kuna me viimasel korral ujuma ei saanud minna, sest vesi oli külm, siis tahtsime uuesti minna. Vesi oli NIIIIIII soe, läbipaistev ja SUPER soolane, liigutata polnud vajagi, hulpisime niisama vee peal. Vesi oli hästi selge ka ja snorgeldasime ka natuke, aga Sparks nägi ainult ühte tillukest kala - ilmselt seal polegi neid palju, just selle soolasuse pärast. Mul oli koguaeg väike hirm nahavahel ja vaatasin koguaeg ringi - kartsin haisid. Aga nähtavus oli nii hea, et oleks kindlasti näinud, kui miskit ohtlikku oleks olnud. Sõitsime siis teisele poole poolsaare kallast ja läksime veel snorgeldama - seal oleme ise varem haisid näinud ka. Veeolud olid ka totaalselt vastupidised kui Shell Beachil - lainetav, hägune ja kõik kohad olid kalakesi täis. Ma ei julgenud üldse kauaks vette jääda, sest kartsin et kohe kohe tuleb üks hai ja teada on, et haid tunnetavad hirmu ja vigastusi. Kui veest välja läksin ja tahtsin kalakestest pilte vaadata, siis kaamera tööle ei läinud. Võtsin kohe aku ja mälukaardi välja ja kaane sisepoolel oligi paar tilgakest vett, niiet arvasin et kaameral on lõpp peal. Aga panime kõik õhu kätte kuivama, hommikul proovisin uuesti ja hakkaski ilusasti tööle. Sel päeval sai meil Sparksiga just 11 kuud koos oldud, niiet päev läks veel rõõmsamaks. Tegime hommikusöögi, käisime kalal ja ujumas ja sõitsime veel ringi. Jäime tõusu kätte lõksu ja oleksime pidanud pool päeva ootama, et koju saada, aga Sparks otsustas korralikku off-road sõitu teha - üle kivide ja põõsaste, jäime mitu korda liiva sisse ja põõsaste otsa kinni ja ma pidin auto tagaotsa peal hüppama samal ajal kui Sparks gaasi andis. Saime ilusasti välja ja paras seiklus oli :D Käisime õhtul Denhamis restoranis söömas ja ähtul läksime tähti vaatama, väga tore tähtpäev oli, nagu tegelikult iga päev meil on :D

Laupäeval (17.03) siis pidin Monkey Mia pisikesest lennujaamast Perthi lendama. Sparks pidi kahjuks 12.30ni tööl olema, mu lennuk läks 13.00. Ja olime kokku leppinud, et ta kimab nii kiiresti kui saab lennujaama, siis saame veel korra kallistada ja head aega öelda. Pean ütlema, et see oli vist kõige kohutavam aeg kogu selle reisi jooksul, see ootus, et ta lennujaama jõuaks. Kuna reisijaid palju ei olnud ja kõik olid juba kohal, otsustas piloot 10min varem minema hakata ja meid kutsuti lennukile. Mina aga viivitasin ja kui stjuuardess üttles, et tule aga peale, siis ma purskasin nutma (no ma juba nutsin, aga siis ikka purskasin nagu multikates. Õnneks olid prillid ees, muidu oleks vist stjuuardessi ka märjaks kastnud) ja küsisin, et miks me juba minema hakkame, et kas saame veel 5 min oodata. Õnneks oli piloot nõus ja nii ma siis pillisin seal lennuraja ääres ja õnneks Sparks jõudis ikkagi kohale :) Saime kallid tehtud ja siis lendasin minema... Arvan, et kui Sparks poleks kohale jõudnud, siis ma oleks terve lennuaja nutnud. Õhtul kohtusin Emily ja Carlaga, Emily lendas koos minuga järgmisel päeval Singapuri. Kui Perthis lennule registreeruma läksime, siis teenindaja ütles, et kuna ma olen "so extremely tall" (nii ekstreemselt pikk), siis proovib ta mulle vahekäigu kõrval olevad istekohad sebida. Esimesele lennule (Perth-Singapur) kahjuks ei saanud, sest lend oli nii täis broneeritud juba. Singapur-Helsinki lennu ajal venitasin end istmel hästi pikaks ja küsisin stjuuardessilt, et kas ma võin etteritta istuda, sest need olid tühjad ja seal on rohkem jalasirutusruumi. Saingi siis 2 istme peal laiutada ja jalgu sirutada. Õnneks mul lennukis magamisega ka probleeme pole, niiet 8 tundi 12,5 tunnisest lennust magasin nagu nott. Ilmselt oli see ikka selle pärast ka, et lendasime öisel ajal. Kui Soome jõudsime, siis sadas ilusat laia lund. Pidin seal pool tunnikest ootama ja siis 20 minutiga lendasime Tallinnasse, kus ka lund sadas. See oli päris tore, kui mitte arvestada seda, et mu saapad kohe läbi vettisid. Lennukasse vastu tulid mulle Maiga ja Merli. Läksimegi kohe mulle kummikuid ostma :D

Eestis on päris hea tagasi olla, aga üllatavalt vähe on muutunud. Saan ise aru ka, et ega mu enda elu ka siin olles nii palju ei muutunud, aga mul on viimasest 2st aastast ju täiesti teistsugused mälestused. Nüüd ootan, et lumi ära sulaks ja saaks rattaga hakata sõitmas käia :D

KOHTUMISENI!