Tagasi tagurpidimaal

Kodus olla oli NIIIII hea :D Nägin lund, ilusat kevadet ja veidi ka suvist sooja ilma. Seda kõike vaid 2 ja poole kuu jooksul. Tagasi lennujaama minnes oli samasugune tunne, kui Austraaliast lahkudes - kurb ja rõõmus ühekorraga. Arvan, et umbes 2 kuud peale Eestiskäiku nägin kodust und ja eriti tihti just ärasõidust - kuidas mu ülekaaluline pagas konfiskeeritakse. Lennud sujusid aga ka seekord viperusteta ning mu ülekaaluline käsipagas armsate CD-dega kellelegi ette ei jäänud.

Sparks tuli mulle Perthi lennujaama vastu, NIIIIII hea oli teda näha ja kallistada ja musitada :D Veetsime siis paar päeva Perthis ja asusime koduteele. Mida lähemale jõudsime, seda vähem ma Monkey Miasse tagasi tahtsin tulla. Isegi nutt tuli peale. Tegu ju on looduslikult mega kauni kohaga, aga muus osas jääb nii palju vajaka, et jube. Eks oli see ka reisiväsimusest ja koduigatsusest. Õnneks on Sparks mu kõrval ja siht silme ees - nii kui mu viisa käes ja lahkumiseks vajalik rahake koos, laseme siit jalga nii ruttu kui võimalik!!

Tagasijõudes tegelesin palju käsitööga - tõin Eestist kaasa pärlikesi, millest erinevaid asjakesi meisterdasin. Veetsin mitmeid päevi päikese käes aias istudes ja nokitsedes. Tegin ka merekarpidest kunsti, nii hea on ikka omaette asjatada. Enamuse nendest olen ma juba sõpradele ära kinkinud, endale jätsin vaid pildid. Kuna oli "talv", siis rannas eriti ei käinud ja kuna polnud väga palav, sain Monkey Mia ümber võsavahel hulkumas käia ilma päikesepistet saamata. Nägin paljut huvitavat, mida varem märganud ei olnudki. Kohtusin ka oma elu esimese skorpioniga otse meie tagaaias. Oli natuke ehmatav leid, aga samas ka huvitav ja pani mõtlema, et koguaeg tuleb ikka tähelepanelik olla ja vaadata, kuhu astud. Selle pärast ei saa minust ilmeslt kunagi ka paljajalu-inimest. Loomulikult vahepeal käin jalanõudeta, aga enamjaolt ikka mitte. Samuti lugesin raamatuid ja kuulasin palju muusikat. Päris mõnus aeg oli. Õnneks talv väga vihmane ka polnud sel aastal. Aga need paar korda, mil sadas, hakkas ka meie kodukese katus lekkima. Niisiis panime plaanid paika ja hakkasime uut katust ehitama. Oleme kindlalt maailma aeglaseimad ehitajad, aga kogu materjali kohale saamine võttis juba kuu aega - elame ju ikkagi pommiaugus :D Sparksi sõbrad käisid meid kordamööda õpetamas ja näpunäiteid jagamas, õnneks sattus häid ideid ka ikka sekka! Katus saigi augusti lõpupoole valmis. Oleme endaga maru rahul!

Kuna Sparks tundis end kogu aeg kehvasti ja oli kurnatud ja väsinud, ajasin ma teda kogu aeg arsti juurde. Ta käiski kohalikus artipunktis vereproovi andmas, aga midagi ei leitud (st seda, mida me palusime analüüsida - sääskedega levivaid viirusi). Siis aga läksime Geraldtoni arsti juurde ja oma maksutagastuse raha kulutama. Selguski, et tal on kilpnäärme ületalitus (toodab liiga palju mingeid hormoone, mis põhjustab kaalulangust, lihaspinget, krampe, väsimust jne). Augustis käisime siis umbes 5 korda Geros arstide juures eri teste tegemas - tehti kindlaks, et pole vähk ja et tablettidega peaks kontrolli alla saama. 1000km sõitmine ja arstide külastamine iga nädal tegi meie pangakontod kenasti tühjaks :S Ostsime ka leivaküpsetusmasina (mis ise sõtkub ja küpsetab) ja kasutame seda ikka suure tuhinaga, niiiiiii hea on värske sai moosi ja meega :D

8.08.12 andsin ka oma partnerviisa avalduse sisse, mis tähendab, et olen sellest ajast saadik bridging viisal (ülemineku- või ooteviisa). Sellel ajal - oh mis rõõm - ma ei saa tööl käia. Niisiis pean muudkui uusi ja huvitavaid tegevusi nuputama. Ei saa just öelda, et igav on, aga vahepeal oleks tore, kui mingi kindel plaan oleks. Hakkasin siis jõusaalis käima, tegin 4 kuud iga ndl 2-4 korda trenni. Aga siis tuli suvi (dets.) peale ja ma olen niigi poole ajast kuumarabanduse äärel, niisiis hakkasin hoopis meres ujumas käima. Pole varem eriti lestadega ujunud, tundus keeruline ja tülikas, aga nüüd kui see mul käpas on, on mõnna.

Septembri alguses tekkis mulle koduloom - noor bobtail sisalik (bobtail tähendab "lühike saba"). Ühe naabri juures käivad nad alatihti, ta annab neile maiustamiseks puuvilju jne. Mina aga armastan oma puuvilju ise süüa ja andsin enda "külalisele" porgandit ja tomatit. Sobis küll :D Alguses oli ta maru arg ja puges iga suurema liigutuse peale peitu. Oktoobri lõpuks oli ta minuga juba päris harjunud, tuli igal lõunal nänni nõudma - ma andsin aga ainult natukene, et ta ikka ise ka õpiks süüa otsima. Oktoobri lõpus pugesid kõik bobtailid lehehunnikute alla kuuma suve mööda saatma. Nad "talvituvad" 2 korda aastas - talvel ja suvel. Talvel on nende jaoks liiga külm ja suvel liiga kuum. Mul käib üks teist liiki sisalik (racehorce) ka aias, talle meeldib linnusuplusnõust vett juua. Võibolla selle pärast, et vesi on linnumaitseline :D

Kogu selle aja olen loomulikult aiakesega mässanud ja erinevaid kokanduslikke eksperimente teinud. Mõlematega olen rahul. Muuhulgas tegin kohukesi, väga maitsvad tulid. Siis tegin Ausside seas poppi pavlovat, mis oli lihtsalt imemaitsev ja nii lihtne ka. Soovitan kindlasti igaühel proovida. Sparks oli ka väga rahul :D Oma sünnipäevaks tegin napoleoni kooki, mis tuli ka hästi välja. Saime ikka mitu õhtut sellega maiustada. Detsembri alguses tegin piparkoogitainast. Tainas oli supernämma, aga kahjuks korralikke piparkooke ma ei suutnud teha, sest tainas oli jube kleepuv. Tegin kohe teise satsi ka otsa ja ikka sama jama, ei oska midagi arvata sellest. Veeretasin peos pallikesed, mis sellise poolkera kuju ahjus võtsid, neid siis sõime, aga ülejäänud taigna sõin niisama näputäie kaupa ära.

Ostsin omale poogitud tomatitaime, mis peaks olema vastupidavam ja rohkem vilja kandma, kui tavalised taimed. Esimesed 3 olidki päris kobedad, aga siis läks ilm liiga palavaks ja teine saak oli üsna kesine, kirsstomatitest nad küll suuremad polnud. Tomatikasvatus ongi mul üks suur ebaõnnestumine. Õnneks teised asjad, mida proovinud olen, on ikka enam-vähem korralikult kasvanud. Panin naljapärast ka 2 õunaseemet kasvama, eks näe, mis sealt tuleb, Ninad on neil juba mullast väljas igatahes. Isegi meie passionfruit (grenadill) hakkas sel aastal vilja kandma. Igaks petteks tolmendasin ise õisi (neid oli 2) ja mõlemast tulidki viljad. Siin on ühtedel teistel ka passionfruit aias, aga nemad siis vist ei tolmendanud ja nende 10 korda suuremas puhmas pole mitte midagi.

Kalaõnn on meile sel aastal palju rohkem naeratanud, ükskord püüdsime isegi väga korraliku saagi (4:2 minu kasuks). Sünnipäeval proovisime aga midagi uut - kalmaaripüümist. Sparks sai 1 ja üks teine kalamees andis enda oma meile, niiet saime maitsva söömaaja :D Sain novembri algusepoole esimest korda paadiga ka kalal käia, muidu ikka püüame rannast. Mul pole elus varem merehaigust olnud, aga tookord ajas iiveldama küll. Istustin terve aja paigal ja vaatasin maa poole, sest see pidavat hästi mõjuma, kuna maa on stabiilne ja selle järgi saab keha tasakaalu hoida. Mõjus, oksendama ma ei hakanud :D

14.nov oli meil osaline päikesevarjutus (11%). Ärkasime 5st hommikul üles ja läksime randa seda kaema. Mäletan ainult üht korda kooliajast, kui varem päikesevarjutust jälginud olen. Kuna oli hommik ja päike just tõusis, polnud ka mingeid kaitsvaid prille vaja. Väga ilus vaade oli!!! Idakaldal oli samal ajal täielik päikesevarjutus.

Jõulud veetsime nagu siinmaal kohane - rannas. Tegime maitsva seaprae ja küpsetasin peedi-šokolaadi pudingi, mis oli ka superhea ;) Meisterdasin igavuse peletamiseks ise jõulukaunistused ja külaliste arvates olid need käik väga lahedad. Uueaastapidu oli meil rannas, saime palju tantsida ja oli üle pika aja üks vahva pidu väikese ringi ja vanade olijatega.
Kirjutasin veidike siinsetest kommetest ka Postimehe jaoks - artikkel.

13.-14. jaanuariks kardeti, et meid võib tabada troopiline tsüklon. See pööras õnneks enne meieni jõudmist avamerele ja meie saimegi vaid tapvat kuumust+õhuniiskust (nn vaikus enne tormi), natuke kosutavat vihma, veidi kõva tuult ja päevajagu pisikesi laineid (laineid meil tavaliselt ei ole). Veetsime peaaegu terve 14.-nda vees, sest vesi oli nii soe ja lainetes oli tore hullata. Sparks tõi isegi oma surfilaua välja, aga lained murdusid nii kalda lähedal, et kui ta ühel ainsal korral laine kinni püüdis, oli ta 2 sekundi pärast rannas liiva peal käpuli. Aga tore päev oli. Mul olid muidugi evakuatsiooniks toidupakid pakitud, riided ja väärtasjad kohe valmis autosse tõstmiseks ja kütusepaak täis. Õnneks selleni asi ei läinud ja isegi meie uus katus jäi paigale. Plaanis oli ta köitega (just selleks puhuks ette nähtud) maasse betoonitud aasade külge kinni siduda, aga tuul ei olnud nii tugev, et see tarvilik oleks olnud.

Just nädalake tagasi suutsin ma endale sebida RUKKIJAHU. Oi ma ei suutnud oodata, et see juba kohale jõuaks. Kohe panin juuretise hakkama (see sai mul rekordkiirusega valmis, soojus aitab sellele protsessile ikka palju kaasa) ja taigengi sai ilusasti valmis tehtud. Kahjuks aga ei kerkinud see mul õigesti. St ei kerkinud üldse. Pärast lugesin, et tõmbetuul ei lase hästi kerkida. Aga seda mul siin juba jagub. Igatahes proovisin rukkipala moodi leivakesi ja 1 tavalise pätsi ka. Hammas ei tahtnud just hästi peale hakata, aga maitse ja lõhn, OOOOO KUI HEA!!! Ei saa öelda, et Sparks just rukkileiva fänn oleks, aga ta ei öelnud ka, et see väga halb oleks. Tükike on mul siiani alles (2kg jahu ka). See tükike aga jääbki mul vist kappi seisma, et alati, kui kapi lahti teen, sealt head lõhna tuleks (ei ole hallitama läinud veel huvitaval kombel). Ülejäänu pistsin pintslisse ja keetsin leivasupiks (rosinatega loomulikult), mis oli ka lihtsalt NII hea. Kindlasti proovin varsti uuesti teha, aga pean mõtlema, mida selle tõmbetuulega peale hakata, sest ma ei saa konditsioneeri ega puhurit lihtsalt välja lülitada, muidu tapab see kuumus meid ära. Hullem kuumus on vel ees :S

Vot sellised lood. Palun vabandust, et pole kaua kirjutanud, aga kui keegi on midagi teada tahtnud, siis on ise pärinud :D

Soojad kallid kõigile! Meie uksed on igaveseks küllatahtjatele avatud :D