Veebruar, märts ja muud jutud

Veebruar

Ütleks, et viimane aasta pole just juhtumisterohke olnud, aga veebruaris juhtus nii mõndagi põnevat. Kohe kuu alguses, kui õigesti mäletan, siis 5.-ndal, murdus Shotoveril mast pooleks. Olin ka tol päeval just kruiisimas. Hommikul olid Sparks ja Jack just parandatud suured purjed tagasi paika pannud ja kuna polnud eriti tuuline ilm, saime neid kohe ka proovida. Kui aga hakkasime tagasi Monkey Mia poole tulema, olin mina just tukkuma jäämas, käis korraga üks raksakas (üllataval kombel ei olnud see nii vali kui arvata võiks) ja mõlemad purjed hakkasid koledasti laperdama. Sparks hõikas mulle (tukkusin pmst masti all), et ma ruttu püsti tuleks, mina aga ei saanud aru, mis toimub, sest olin varju all, mis piiras mu vaatevälja. Kui aga nägin, mis toimub, tuli küll hirm nahavahele.
Mast, mis on u 22 m kõrgune, oli pooleks murdunud ja just alla kukkumas, mõlemad purjed laperdamas. Õnneks kukkus ots vette, mitte laevale ja õnneks hoidsid masti sees olevad köied murdunud poolikut üleval nii, et teine ots jäi alumise poole ülemise otsa külge ja alla ei kukkunud. Sparks sõitis madalamasse vette, lasi ankru vette ja kutsus abiväed kohale. Tol päeval oli neil ainult 2 reisijat laeval, need saatsime paadiga koju ning hakkasime purjeid veest välja tõmbama. See ei olnud just lihtne ülesanne, sest need on päris suured purjed, mis olid vette täis ja tuul oli selleks ajaks juba suuremaks paisunud ning samal ajal rippus mast kogu aeg meie peade kohal. Õnneks aga saime kõigega suht kiiresti hakkama ja kuna masti ots kukkus vette, ei saanud laev ka peaaegu üldse kannatada. Ainult reelingupostid oli vaja sirgeks painutada.

Wiki ütleb, et Suure purjelaeva terastorust masti, millel on alamast ja teng ühest tükist nimetatakse paalmastiks. Eestpoolt toestavad masti taagid, külgedelt vandid ja tengvandid. Pooltagant toestavad masti parduunid.

Hiljem nad vaatasid, et üks  nendest padruunidest oli kinnitusest järele andnud, kuna paistis olevat roostetanud. Uue masti maksab kindlustus kinni ja tore on ka, sest see maksab umbes 92 000 AUD ja sellele lisandub ka tööaeg ja muud parandused. Nad sõidavad siiani ilma mastita, päikesevarjuks on ainult varjuriie. Uue peaksid nad saama vist mai keskel.

6. veebruaril sain Immigratsiooniametilt positiivse vastuse oma avaldusele, et võiks hakata jälle tööl käima. Ise olin suht kindel, et saan kohe resortis tööd, aga kui manageridega rääkimas käisin, siis selgus, et veebruar on väga turistivaene kuu ja neil on parajasti kõik töötajad olemas. Niisiis pakkus Harvey (Sparksi boss) mulle, et saan nende rahvuspargis tuuritavat autot pesta kui vaja ja tema välja renditavaid tube koristada nii kaua, kui päris töö leian. Pole aga sellega just eriti pingsalt tegelenud. Resorti poekese juhataja ütles, et kui tal koht vabaneb, siis saan sinna, aga praegu on seal kõik pikaajalised töötajad, mitte seljakotirändurid, niiet hinge ma kinni ei hoia. Käisin aga Denhami "supermarketi" (supermarket see kohe kindlasti ei ole, sest ta on nii pisike) juhatajaga rääkimas ja just eelmisel nädalal ta võttiski minuga ühendust, et kas ma saaks järgmisel nädalal tööd alustada. Juhuu! Nüüd saab mul siis 2 töökohta olema, kuna tööajad ei kattu ning mõlemad pakuvad suht vähe tunde.

18. veebruril sõitis Sparks koos 1 oma sõbraga Perthi, et sealt edasi lennata Balile. Reisi eesmärgiks oli minna hambaarsti juurde. Usu või ära usu, isegi kogu reisimise peale kuluvat raha arvestades tuli Balile hambaarsti juurde minna ikka odavam, kui Austraalias sama ravi teha. Pealekauba sai veel puhkuse ka. Sparks tahtis ainult nädalaks minna, aga mina ütlesin, et kui juba lähed, siis jäta nädal hambaarsti jaoks ja nädal puhkuseks, kuna ta pole nii kaua aega töölt puhkust võtnud. Õnneks ei pidanud ma teda selles kaua veenma. Aga kahjuks puhkusest just palju välja ei tulnud, sest kokku pidi ta arsti külastama 7 korda, tavaliselt 2-3 tundi korraga, aga ühel korral lausa 6 tundi! Õnneks aga said kõik katkised hambad parandatud ja ülejäänud ka üle vaadatud.

Nii ma siis olingi 2 nädalat üksi. Mu naabritüdruk Angie, kellel kass on, läks ka samal ajal puhkusele ja mina tõin kiisu selleks ajaks enda juurde elama. Nii tore oli kassiga mängida üle pika aja ja õhtul telekat vaadata, kiisu kõhu peal nurrumas.

Kuna mul oli üksi igav, otsustasin ühe välisseina ära värvida, millel olid koledad veejäljed peal. Tegin kodus suurpuhastuse ka. Tegin uue laari leiba ja seekord kerkis taigen ilusasti ja leib tuli väga hästi välja. Tegin ilusa EV aastapäeva leiva :D

Märts

Sparksi tagasilennu sättisime 5. märtsiks, sest 4.-ndal oli Perthis Soundwave, kuhu ma jälle ei saanud minemata jätta. Nagu mõned inimesed väidavad, ei ole tegu õige tripiga, kui midagi vussi ei lähe ja sellest kujunes üks päris õige tripp.
Piletit polnud mul ette ostetud, sest festar müüdi juba dets. keskel välja ja pole ka tuttavaid, kes enda oma müüa oleks tahtnud. Niisiis otsustasin ehku peale minna, sest on teada värk, et enne üritusi hakkavad inimesed pileteid müüma. Alguses paistis, et pean originaalhinna 200AUD asemel 300 v 350ga ostma, aga mida lähemale kuupäev jõudis, seda madalamale kukkusid internetis-müüjate hinnad. Saingi siis ühe prantsuse kutiga kokkuleppele 250ga tema pilet ära osta. See mure oli siis lahendatud.

Sparks sõitis meie Länkariga Perthi ja mulle jäi töölkäimiseks Lazer. See aga otsustas nädal peale Sparksi lahkumist enam mitte tööle hakata. Paistis, et immo ei töödanud enam. Arvasin, et kindlasti on kaitse läbi ja kontrollisin kõik üle, aga need olid korras. Siis helistasin 1-le Sparksi sõbrale, et äkki ta viitsib vaadata, kas oskab midagi teha. Tema siis arvas, et immo puldid on lihtsalt tuksis ja tuleks immo vahelt ära võtta. Kuna mul tööle minna polnud vaja, siis ütlesin, et las ta jääb niikauaks kui Sparks tagasi on, ta oskab seda ise lahti ühendada küll.

Siis aga jõudis kätte reede (28.02), ja helistasin bussifirmasse (Greyhound), et Perhi sõiduks pileti bronni kinnitada. Nemad aga teatasid, et kuna vähe tahtjaid oli, jätavad nad reisi ära. Tule taevas appi! Ma sain päris kurjaks ja küsisin, et ei tea mis ma siis nende meelest tegema nüüd peaks, kui nad nii ette teatamata reisi ära jätavad. Klienditeenindaja ei kostnudki esialgu midagi, aga peale mõningast "selgitust" andis ta mulle ühe teise bussifirma (Integrity) numbri, kes siin opereerib. Neilt sain odavama pileti, aga reede õhtuks, muidu plaanisin pühapäeval minna. Olingi jube rahul, et saan pikemaks ajaks siit urkast minema. Helistasin siis Denhamisse mehele, kes mu pühapäevase bussi peale oleks viinud (150km Overlanderisse), et Greyhound ei lähe, aga oleks hoopis vaja reedel transfeeri Integrity bussi peale. Tema aga teatas, et nemad Integrity klientidele ei tee transfeeri, neil pole lepingut. Ma siis ütlesin, et mis lepingut sul vaja on, mina ju maksan selle kinni KAMOOON! Ja siis jooksin resortis ühe ja teise juurde, kes mu ära saaks visata - kellel oli rehv tühi, kellel auto katki, kes pidi õhtul tööl olema. Oi ma olin ärevil, et selle pisikese teejupi pärast jääbki kogu asi katki, aga õnneks siis sõber Mike ütles, et OK, viskab mu ära. Muidu oleksin vist tee äärde hääletama läinud, kuna Lazer ka ei töödanud ju. Hakkasin siis reisikotti pakkima ja siis helistas see Denhami mees mulle tagasi, et kuule rääkisin nüüd Integrity töötajatega ja saan su ära viia. Ma oleks ta peaaegu metsa saatnud, aga kuna tal oli nüüd "leping", siis sain ma temaga odavamalt sõita, kui Mike-ga. See tüüp aga oli üks paras pervert, rääkis mulle igasugu imelikke lugusid, niiet see 1,5 tunnine tripp tundus terve igavikuna. Buss väljus Overlanderist 9PM ja peaaegu kohe kui istusin, jäin magama. Üks laps aga nuttis kogu aeg, niiet ega ma palju magada ei saanud.

Perthi jõudsime 6.30AM. Kuna olin mõelnud, et teen säästureisi, olin endale öömaja sebinud hostelisse. Läksin sinna kohale, aga administraator oli eelmisest õhtust/ööst veel pehmelt öeldes purjus, niiet ei olnud just parim esmamulje. Pealgi olin selle sama inimesega telefonis rääkinud, et saabun varahommikul ja et kas saan varakult sisse kolida, ja ta ütles, et ikka saab. Kohapeal aga teatas ta, et sissekolimise aeg on kell 2. Ei viitsinud temaga vaielda ja läksin Perthi kesklinna kolama. Ma pole just suur kolaja ega Perthi fänn - lugesin hoopis peaaegu 4 tundi pargis tammepuu(!!!!) all raamatut. Ainus tore koht kuhu ma sattusin, oli tervisetoitude pood.

Olen oma reisimiste jooksul nii mõneski hostelis peatunud, aga nii räpasesse kohta pole küll varem sattunud. Koristajat nägin igal hommikul, aga sealsed elanikud, tundus, olid oma elu eesmärgiks koristaja lahkudes kogu segadus taastada. TV toas diivanil ma istuda ei julgenud, see haises nagu õllekannu kastetud must sokk, ja poleks vist saanudki, sest seal pikutas koguaeg mõni härra oma pohmakat välja. Olen vist vanaks jäänud :D Õnneks tuba oli suht korras ja toakaaslased olid vaiksed ja rahulikud. Nendest 3 olid itaalia kutid, kes kasutasid rohkem niisutavaid kreeme ja juuksetooteid kui keskealised naised :D Vähemalt ei haisenud seal nagu muudes tubades, millest juba mööda kõndides pahvak ninna lendas.

Soundwave peeti samas kohas, kus eelmiselgi aastal. Kahjuks Angie sellel aastal tulla ei tahtnud, aga nagu ikka, mina selle pärast minemata ei jätnud. Hommikul kohtusin prantsuse kutiga, kellelt olin pileti hinna originaali peale tagasi kaubelnud, muidu oleks ma lihtsalt mõne teise müüja käest ostnud, sest kuni viimese minutini helistati mu ostusoovi kuulutuse peale ja pakuti 200AUD-ga. Mulle huvi pakkuvaid esinejaid oli sel aastal rohkem, kui eelmisel : http://www.soundwavefestival.com/lineup. Eriti oli mul hea meel näha oma teismeliseea lemmikuid Blink-182 ja Linkin Parki. Linkin Park oli kahjuks igav vaadata, erilist show'd ei olnud. Blink aga oli lahe, just see, kuidas terve väljakutäis rahvast kõiki lugusid kaasa laulis. Sel aastal pidin elu eest ühe lava juurest teise juurde lippama, et kõik soovitud bändid nähtud saaks. Arvan, et kõndisin vabalt 10km maha. Nägin ära Slayeri, Anthraxi, Garbage (selle korra parim elamus!; ainus, kelle otsast lõpuni ära vaatasin), The Perfect Circle, Killswitch Engage, Bring Me The Horizon(!!!), Bullet For My Valentine, Metallica (ka väga lahe show, neil on ilmselt alati tulevärk jne), Billy Talent, Versus The World, Stone Sour ja Cypress Hill. Juba eelmisel aastal mõtlesin sellele, et nii kahju, et 6-l laval see värk toimub, sest nii palju jääb nägemata, proovisin ikka möödaminnes tundmatuid bände ka piiluda, aga ei raatsinud kauaks jääda, kuna tuli mujale joosta mõnda lemmikut vaatama. Nad võiks selle asja ikka vähemalt 2-le päevale venitada. Ja jälle tundsin end natuke vanana kõikide nende 15-aastaste hulgas (loomulikult oli täiskasvanuid ka, aga tiinekad oskavad oma kohalolekut paremini meelde jätta). Aussi noored tunduvad veel eriti rumalad ka, aga samas, ega ma Eesti omi pole 3 aastat näinud, vb käituvad samamoodi. Ja loomulikult selle fesivali juures jäi mulle suureks küsimärgiks silt: Crowdsurfing, moshing and stagediving prohibited. OK, crowdsurfingust saan aru, asjad võivad päris hapuks minna, aga "no moshing" in the moshpit WTF??? Mida seal veel teha, käed taskus seista v? Ja kas stagedivingut keelav silt ei peaks bändi poole näitama? Kurb mõeldagi, et Aussid ei saagi päris festarielamusi, kui selliseid tobedaid reegleid välja mõeldakse. Kui Billy Talentit vaatasin, siis laulja ütles turvadele, et publik näeb päris närtsinud välja, äkki kastaks neid veidi voolikuga? Mille peale turvad laiutasid käsi - pole voolikuid. Laulja siis imestas, et ajuvaba, kuidas nii kuuma ilmaga ei suudeta sellisele üritusele vett organiseerida (siinmaal nimelt on suveajal värske veega alati kehvad lood). Lava ees jooksid veetopsidega näitsikud ringi küll, aga need topsid jõudsid maksimum 5 meetri kaugusele lavaesisest, kus veel on õhku, mida hingata, aga tagapool kisub asi päris kuumaks. Eelmisel aastal ei märganud ma ühtki minestajast, aga seekord toimetati neid rahva hulgast päris mitmeid minema.

Järgmisel päeval sõitsin bussiga lennujaama Sparksile vastu. Nii hea oli teda näha üle 2 nädala ja ka mulk oli esihammastest kadunud :D Lennujaamas kaua ei koperdanud, võtsime pikaajalisest parklast auto ja hakkasime kohe põhja poole sõitma - olime ühe Sparksi sõbraga kokku leppinud, et läheme neile külla. Nende pere on samuti 2-keelne - Grant on aussie ja Sylvie on sakslanna. Nende 2 last aga saavad aru mõlemast keelest, sest Sylvie räägib nendega ainult saksa keeles ja Grant inglise keeles. Naljakas oli seda kuulata, aga lastele on see väga arendav. Plaanin ise tulevikus samamoodi lapsi kasvatada/õpetada. Sylvie, Grant ja lapsed sõitsid märtsi keskel paariks kuuks Taisse ja siis lähevad nad määramata ajaks Saksamaale elama.

Kojusõit kujunes huvitavaks, kuna spidomeeter otsustas mitte töötada. Meil on automaatkäigukastiga auto ja ilmselt, kuna spido ei tööta, ei oska käigukast ka käike vahetada, st ülespoole vahetab, aga alla vahetab tõrgetega. Korraga suri auto ristmikul välja (sest käigud ei vahetunud pidurdades) ja siis kaob ju roolivõim ka ära ja pidurdada on raskem, niiet oleksime peaaegu teelt välja sõitnud, aga õnneks seda ei juhtunud. Käisime ka ühe autoelektriku juures, kes tegi kindlaks et mingi sensor on otsad andnud ning tuleks välja vahetada. Seda tal aga käepärast võtta ei olnud. Koju jõudsime õnneks viperusteta. Sparks rääkis Toyota esindusega ja sai teada, millega täpselt tegu on ja tellis uue jupi. Loodetavasti saame siis auto korda. Päris äge on muidu lähimast teenindusest 500km kaugusel elada. Lazeri sumpa oli roosteussi poolt läbi näritud ja ta vahetas selle välja ning võttiski immo ära, nüüd sõidab see auto mul ka ilusasti. Sellega ongi mul palju odavam Dehamis tööl käia, võtab ligi poole vähem kütet.

Tagasi jõudes läksin kohe kassikest vaatama, sest minu ja Angie äraoleku ajal toitis teda üks Angie sõber. Kass aga oli kadunud ja Angie toa uks lahi. Olin nii õnnetu, sest kohalikele kassid ei meeldi, sest nad murravad linde ja muid elukaid, kes siin elavad. Olin kindel, et keegi on kiisu maha nottinud. Kui Angie tagasi jõudis (paar päeva hiljem), oli tema boyfriend sattunud siinsete elanike pahameele alla, kuna ta on üsna elav inimene ja armastab käia öösiti ATV-ga sõitmas (pole just vahva, kui magada tahad ja keegi sellega ringi pläristab) ning on muude pahandustega hakkama saanud. Nad otsustasid siis hoopis lahkuda. Mul oli nii kahju näha Angiet lahkumas, aga talle on parem, kui ta sellest ussipesast minema saab. Ei ütleks, et ta just tagasihoidlik tüdruk on ja sellise pisikese koha jaoks kindlasti liiga peojanuline. Paha lugu aga oli selles, et kiisust polnud kippu ega kõppu. Mina siis panin paar päeva järjest kausikese toidu ja veega välja, et kui tal nälg peaks tulema, siis eks ta ikka välja ilmub. Kolmadal ööl tõstsin aga kausikese tuppa, sest kahel korral oli see juba tühjaks tehtud. Magasime siis magusasti kui Sparks mind korraga küünarnukiga togima hakkas ja ütles, et kass on toas. Niipea kui ma aga liigutasin, jooksis ta minema. Nii juhtus selle öö jooksul kolm korda. Järgmiseks õhtuks olin ma sidunud jupi nööri ukse külje, et kui kass tuppa tuleb, saan otse voodist ukse kinni tõmmata, aga selleni asi ei läinudki. Niikui päike loojuma hakkas, kuulsin võsas kurba näugumist ja panin lihatükikesi välja, et kiisut lähemale meelitada. Ta tuligi mulle päris lähedale, aga kinni ei lasknud püüda. Siis aga proovisin kassi moodi njäugumist ja kass jooksis mulle põhimõtteliselt ise sülle. Oi ta oli hirmunud ja näljane :D Terve õhtu ei jäänud ta meist kummastki sammugi maha ja muudkui ronids kaissu ja sülle ja nurrus nagu hästi õlitatud mootor. Järgmisel päeval helistasin Angiele, kes oli veel Denhamis ja ütlesin, et sain kassi kätte, kas ta tahab teda endaga kaasa vätta või jätan ma ta endale. Aga kahjuks tahtis ta kassi kaasa võtta. Kurb oli küll, aga polnud ta ju minu kiisu. Nüüd ei jõua ära oodata, millal kord endale kassi saame võtta!

Paar nädalat tagasi surfasin netis ja sattusin lugema, et piimast saab ise kodus keefiri (inglise keeles kefir, aga ma arvasin, et tegu on rohkem hapupiimaga) teha. Saingi Denhamist ühelt naiselt "bakterid", mis tuleb piima sisse panna ja siis jätta hapnema. Esimene laar oli aga nii vastik, et viskasin selle minema. Teine oli veidi asjalikum, aga ikka liiga hapu, kohe kibehapu. Olin siis natuke pettunud ja otsustasin asja rohkem uurida. Seniks valasin piima asemel "bakterite" peale hoopis rõõska koort, sest piim sai otsa, ja jätsin külmkappi seisma. Järgmine päev valasin piima ka juurde, et bakteritel toit (laktoos) otsa ei saaks (see oli 5-6 päeva tagasi). Täna siis vaatasin seda purki ja ei saa öelda, et sealt midagi toredat vastu oleks vaadanud, oleks peaaegu ka ära visanud, aga pistsin näpu sisse, et maitsta, igaks juhuks, ja maitses nagu päris keefir!! Juhuu!! Saingi terve klaasitäie ära juua (niiiii hea oli). Nüüd siis arvangi, et proovin koore ja piima segu pikemaks ajaks külmkappi hapnema jätta. Kõik juhendid väidavad, et 24h ja toasoe peaks olema sobiv. Ega ma muidu ei viitsiks mässata sellega, aga keefir on kindlalt rukkileiva kõrval asi, mida ma väga taga igatsen. Alguses ostsin siinsetes poodides müüdavat buttermilki (mis peaks ka keefir olema), aga ta on ikka hoopis teistsugune ja peale erinevate firmade toodete proovimist otsustasin, et need ei kõlba ikka kuhugi. Foorumites surfates sain ka teada, et need bakterid toituvad laktoosist, mis tähendab, et kõhule ei tohiks see ka halba teha. Mul ei ole laktoositalumatust, aga täiskasvanud inimeste organismile ta midagi head ei tee. Selle pärast ma arvangi, et põhjus, miks piimajoomine mulle vastik on, on see, et mu nutikas keha teab, mis talle kasulik on ja ei ole.

Aasta alguses hakkasin uurima, kust saaks looduslikke kehahooldusvahendeid tellida. Siis aga sattusin üle pika aja jälle Triin-Liisi blogi lugema ja vaatasin, et tema on hoopis "juurte juurde" tagasi läinud, st ei mingeid šampoone, kreeme, laiatarbekosmeetikat jms. Minagi soetasin siis endale kristallsprei deodorandi, sest tavalised deodorandid sisaldavad alumiiniumi, mis kehasse ladestub ning takistavad higinäärmete tööd, aga higinäärmed on just see koht, kustkaudu toksiinid meie kehast väljuda peaksid saama. Niiet proovin siin ka nüüd liblikaefekti tekitada ja kõigile südamele panna, et ärge kasutage poedeodorante, vaid ostke soolakristall, sprei või leidke internetiavarustest mõni muu variant, mis teile paremini sobib, sest metallide kehasse ladestumine ei ole naljaasi - seda peetakse peamiseks Alzheimeri tõve ning paljude muude vaevuste  põhjustajaks. Ma ei hakka siin pikalt-laialt seletama, aga netis on selle kohta väga palju infot. Pealekauba loobusin ma šampooni, palsami, hambapasta ja dušigeeli kasutamisest. Aga ega ma selle pärast nüüd haisva higirullina ringi ei käi :D Pead pesen ma nüüd söögisooda (alumiiniumivaba) ning õunaveiniäädikaga ja juuksed pole mul kunagi nii pehmed olnud. Nimelt 1tl kummatki klaasi vette (eraldi klaasid/pudelid) ja soodaveega hõõrun peanahka ja juuksejuuri ning õunaveiniäädika-vee seguga loputan. Või siis hõõrun lihtsalt kuivalt sooda juuksejuurtesse, loputan korralikult välja ja siis loputan õunaveiniäädika-vee seguga. Juuksed saavad hästi puhtaks küll. Katsetasin ka riisi- ja kaerahelbekeeduveega juuksepesu ja juuksed said mõnusad ja pehmed, aga kahjuks puhtaks mitte kauaks. Ja samu asju kasutan ka dušigeeli asemel. Hambaid pesen lihtsalt vee ja hambaharjaga ja vahepeal soodaga. Kreeme pole ma juba ammusest ajast kasutanud, aga kui nahk kuivab, siis kasutan kookosõli. Sellega olen paar korda ka juustele maski teinud. Call me crazy, aga tunnen ennast juba selle tõttu paremini, et vähemalt ei määri ma ise endale kahjulikke aineid sõna otseses mõttes pähe. Tellisin endale ka ühest loodusliku kosmeetika veebipoest ripsmetušši, aga kahjuks on see vist üks halvemaid ripsmetušše mida ma kunagi omanud olen. Pean selles vallas veel katsetama.

Aiapidamise koha pealt nii palju, et minu pikalt nunnutatud paprikataim osutus hoopis tšillipipraks, millest mul küll väga kahju on. Nimelt asi selles, et alati kui me paprikat või tšillit sööme, viskame seemned aeda potti ja mina viskan alati ühed ühte, teised teise, aga Sparks minu süsteemi ei teadnud. No mis seal ikka, paprikakasvatus peab ootama "kevadeni" st augusti, septembrini. Tellisin omale tulbi, nartsissi ja hüatsindisibulaid ja ootan nüüd pikkade silmadega, millal nad saabuvad, et saaks juba mulda pista ja varsti lõhnavaid õisi nuusutada :) Sain sõpradelt 2 eri sorti piparmünti ja nüüd ootan, et nad juba suureks kasvaks, et saaks hakata teed ja mojitosid tegema!

13. aprillil saab minu ja Sparksi kooselust 2 aastat, niiet head aastapäeva meile!!!!

Vat sellised lood siis seekord :D