esimene kuu Grass Patchis

aega on nüüd piisavalt mööda läinud, et uus postitus kirjutada...

25. okt hakkasime siis Mardiga Perthist siiapoole tulema. Käisime enne toitu varumas ja Mart ajas oma juuksepahmaka maha. Kui olime juba ligi 2 tundi teel olnud, avastas Mart, et ta on Triin-Liisi ja Kuno auto võtmed kaasa võtnud kogemata. Rein ja Marite pidid selle sama autoga lennujaama sõitma, et Balile minna, niisiis tegime kiire tagasipöörde Perthi poole, millega kaotasime pmst 4 tundi :S Sõit oli....igav, välja arvatud see, et Mart on hull autojuht. Samas kui me oleks aeglasemalt tulnud, siis oleks lausa öösel kohale jõudnud...saabusime 12-1 paiku, kui õigesti mäletan. Esimene mõte oli mul, et KUHU KRT ma sattunud olen ja kuidas ma siit minema saan :P

Järgmisel päeval läksin kohtusin farmeriga, kelle kohta Mart juba hoiatas, et tema kõnest on raske aru saada...pidavat olema harjumise asi...aga noh, ei ole ... Ta on mult paar korda küsinud, et kas ma ikka oskan inglise keelt, miks ma üldse temast aru ei saa. Olen vastanud, et ainult temast ei saa aru. Põhiline suhtlusvahend on meil siin two-way (walkie-talkie), mis on olemas pmst igas masinas ja majas ning selle vahendusel on peremehe jutust veel eriti keeruline aru saada.

Esimese nädala veetsin peremehe maja kraamides :P Liialdamata võin öelda, et sellist segadust pole minu silmad varem näinud.

***

MAKSUTRALL

Esimesel siinoleku nädalal sain ka teada, et maksutagastuse avaldus, mis ma olin sept lõpus sisse andnud, on kusagile kaduma läinud. See oli lausa vaimustav uudis, sest okt lõpuks peab avaldus tehtud olema ja mul polnud neid maksuandmeid enam kusagilt võtta. Niisiis pakkus Kevin (peremees), et tema raamatupidaja võib mind aidata, nii sain ka veidi aega juurde võita. Ühesõnaga proovisin selle eelmise agendiga ühendust saada, kuid nemad polnud mu avaldust näinudki ning hakkasin oma tööandjatelt uuesti pabereid küsima. Sellega ma kahjuks kaugele ei jõudnud. Eelmisel nädalal teatas Kevini raamatupidaja, et keegi teine on siiski mu avalduse juba Tax Office'isse sisse andnud, ma mõtlesin, et väga vahva, nüüd olen oma rahast ilma kah. Helistasin ATO-sse ja sain teada, et mu taxback on mingile Sydney raamatupidajale kantud ja et nende meelest on kõik OK. Superkuul. Pühkisin oma suu rahast puhtaks. AGA eelmisel nädalal saatis see esialgne agent mulle kirja, et palume konto andmeid, sinu taxback on kantud meie kontole. Seega lõppes kõik hästi :) Ja täna saingi oma raha kätte. Tai, Tai, siit ma tulen :P

***

Sünnipäev möödus mul väga ebamaruliselt :P Tegin kooki ja ei öelnud isegi Kevinile ega Bretile (siinne töötaja), et mul sünnipäev on. Mart ilmselt aga ei suutnud suud kinni hoida ja ikkagi mainis seda Bretile, niiet õhtusöögi ajal küsis ta, et kas hakkame nüüd sünnipäevatorti ka sööma. Õhtul jõin veel paar siidrit ka ja sellega siis oligi mu veerandsajale eluaastale joon alla tõmmatud.
Järgmisel nädalal hakkasid ka kirjad ja pakid ja kaardid saabuma, aitäh Teile selle eest mu kallikesed :P

2.nov-ni elasime Mardiga majas kahekesi. Maja on 3-toaline - 2 magamistuba ja 1 elutuba ning köök ja tualett. Siis saabus John (iirlane), kes sõitis ühega kombainidest (Mart sõidab teisega). 6. nov saabus siia veel 1 eestlane - Karel. Tema sõidab chaserbin'iga (traktori taga on käru, millesse kombainid vilja lasevad). Kui meil esimene vihmanädal algas (11-15 nov), siis läksime Esperance'i kinno, käisime Grass Patchi tavernis (mis on suht välja surnud peaaegu alati olnud, vähemalt kui mina olen seal käinud) ja tegime õhtul väikese rummipeo. Mart läks nädalavahetuseks Perthi Marite ja Reinuga hüvasti jätma ja meie tsillisime niisama. Väga ebahuvitav oli, õnneks oli mul tänu kallitele vennakesele ja emmele hunnik seriaale, mida vaadata :) Tagasi tuli Mart koos Veronikaga, kes temalt auto ära ostis.
John polnud aga väga asjalik töötaja ning sai paari korraliku jamaga hakkama ning Kevin lasi ta paar ndl hiljem lahti. John puistas ühel õhtul vähemalt 1 binitäie (ma ei tea, mis bin eesti keeles on, see kast seal kombaini peal noh) vilja maha. Siis põrutas ta paar korda ka chaserbin'ile otsa, kui vilja kombainist välja lasi ning kui ta varemgi midagi tuksi keeras, siis üldiselt ta seda parandada ei aidanud vaid läks tuppa duši alla vms. Kevinile see just väga ei meeldinud ning Mardile ja Bretile ilmselt ka mitte.
Kui Kevin Johni lahti lasi, tuli meile appi Breti 14-aastane poeg Conrad. Ta rääkis mulle, et õppis juba umbes 10-aastaselt kombainiga sõitma, pealekauba oskab ta veel road train'iga sõita ja ma vean kihla, et autoga sõidab ta nt minust paremini (mida polegi nii keeruline saavutada :D ) Kuna Brett oli nädalaks Southern Australiasse sõitnud ja Kevin truck'iga sõitis, siis oli meil niigi jama majas, õnneks Conradi tulek aitas natuke ree peale tagasi. Kevin on nimelt mihkel kõikide asjade lõhkumise peale ja Brett polnud just rõõmus, kui ta tagasi tulles truck'i seisukorda nägi.

Esperance on meist siit umbes 100km kaugusel, ühel nädalal pidin sinna lausa 3 korda sõitma, et poes käia või mingite juppide järel vms. Mina olen kõigi isiklik šoppaja nimelt, ükskord oli mul poes lausa 2 käru vaja. Siis pean veel mingeid kombaini ja truck'i juppe seal taga ajama, niiet põnev on :D 23.nov saabus uus kombainijuht Ryan, kellel ka mina Esperance'is järel käisin. Tema tundub olevat päris asjalik, pole veel kellelegi otsa sõitnud ega vilja maha puistanud :D

Minu töö seisneb majade (meie maja ja Kevini maja) korras hoidmises, söögi tegemises (ja põllu peale viimises), viljaproovide testimises ja vahepeal meeste ühest kohast teise sõidutamises. Eile näiteks istusin autoroolis ja auto taga oli kombaini front (eeder vist on eestikeelne sõna). Ma enne ütlesin Kevinile, et ma pole kunagi midagi auto taga vedanud, kas ta on ikka kindel, et see hea mõte on. Aga polnud hullu midagi ja nii me siis läksime - 2 autot, mõlema taga frondid, 2 kombaini ja traktor chaserbin'iga - umbes tund aega 20km tunnis ühe põllu pealt teise peale. Kui ma toitu pean põllu peale viima, siis tavaliselt aitab kallis salaabikaasa Mart mul sinna kohale jõuda, sest päris tihti ei jaga ma pimedas matsu, kuhu ma siis täpselt sõitma pean. Teate ju mu olematut suunataju küll. Ja kõik põllud on ju samasugused ja kõik puud ka ja pimedas on asi päris hull. Õnneks pole ma veel ära eksinud. Korra käisin Bretiga kaasas Grass Patchis, kuhu ta truck'iga vilja viib. Ta vigastas oma sõrme ja arvas, et ei saa treilerite katete maha võtmisega vb ise hakkama ja ma siis läksin kaasa, et teda aidata, kuid ta sai siiski ise hakkama. Muidu oleks ma pidanud temaga päevad läbi kaasa sõitma...samas ega mul poleks selle vastu midagi, raha tuleks pmst mitte millegi tegemise eest ju :D Ja Brett on lahe tüüp, igav temaga ei hakka.
Vahepeal ikka mõtlen, et ajuvaba, mis asja ma siin teen - mingi viljaga mässamine ja värki. Aa, Breti sigu olen ka söötnud :D See oli alguses päris hirmus, aga leiutasin nipi, et need sead mind tülitama ei tuleks, kui ma seal aias olen. Ühesõnaga...kallid pangakolleegid, elu on mul siin täitsa teistsugune :P

Eelmisel neljapäeval tuli Perthist siia Kevini tütar Summer ja lapsehoidja Kati (eestlane). Kui Kevin ütles, et nad võtavad eestlannast lapsehoidja, siis ma küsisin, et kas see on nüüd kokkusattumus, et sul juba neljas eestlasest töötaja on. Ta ütles, et on jah kokkusattumus, aga ta ütles ka seda, et ta polevat veel ühtegi eestlast kohanud, kes talle ei meeldi. Niiet kui me siin mingi suure-suure jamaga hakkama ei saa, siis võtame me selle farmi varsti Kevinilt üle :)
Reede varahommikul jõudsid siia ka 3 ülejäänud tütart ning perenaine ning maja võttis taas selle ilme, mis oli siin minu saabudes. Hullumaja ilme :P Ma ootan juba vägaväga, millal nad tagasi sõidavad. Lapsed on toredad, kuid neid pole õpetatud enda järelt koristama - need käbid pole oma kändudest üldse kaugele kukkunud. Pidid nad ära sõitma pühapäeval, eile ja nüüdseks on kokku lepitud, et täna öösel kell 2AM hakkab sõit Perthi poole. See aga on kindel alles, siis, kui autot hommikul enam maja ees ei ole.

Ilm on siin imelik - kui Mart sellest enne mu siiatulekut rääkis, ütles ta, et oioi, kui palavaks läheb ja nii ja naa. Siiani on meil vähemalt pooled ööd radikas sees olnud. Päeval on küll palav, aga ööd on siin külmad...ja mustad :D Aru ma ei saa, kuidas siin see vili üldse kasvanud on, sest kõik on kogu aeg niiiiiii kuiv... ja tuleohtlik ka. Mardi sõnul on siin igal aastal olnud harvest'i (viljavõtu) keeld vähemalt paar päeva ning mõnel korral ka täielik liikumise keeld (st masinaid ei tohi ka koduõues käivitada), sest nii kuum ja tuuline on, et tulekahju on kerge tekkima. Sel aastal neid päevi veel küll kusagilt ei paista. Samas just tunnike tagasi (kesköö on praegu) teatas Mart two-way's, et 1 kombain suitseb, niiet väike action käib seal põllal. Esperance'i rannavesi pidi ka alles veebruaris-märtsis soojaks (umbes 20C lähedale) minema, ilmselt ma seal siis supelda ei saagi :( Rannad on seal ika MEGAMEGA ilusad.

Maja ümber jooksevad meil bobtailid (need on sellised lühikese sabaga sisalikud). 1 väikest maokest olen näinud ja täna nägin ka esimest arvestatava suurusega ämblikku. Neid muidugi on siin rohkem, kuid ma olen vist selle ämblike avastamise plaaniga rappa jooksnud, või olen ma lihtsalt õnnega koos, et nad mind kollitama ei tule.

Kevinil on koer Zoey ja Breti koer Bear on ka enamuse ajast siin meie juures, niiet koertega olen ma hakanud veidi paremini läbi saama...Zoey on alguses väga võõrastav, aga nüüd on ta minuga juba harjunud, niiet alati kui ma mõne autoga sõitma lähen, hüppavad nad mõlemad kasti ja tulevad minuga kaasa. Vahepeal, kui Breti juures käime, siis saan aga kasse ka paitada, tal neid lausa 3 :) Ta pakkus mulle alguses 1 kassipoega, kui need sünnivad, aga ma ei saa teda siia võtta, kuna Mart hakkas kohe hädaldama ja ega ma siia ju igaveseks ei jää ning kui ma ära lähen, siis jääb kiisumiisu hooletusse.

Vat sellised lood siis.
Peaks pilte ka siinsest elust tegema...

olge tublid ja raporteerige julgemini :D
lumehala ma kuulda ei taha. kui keegi suudab välja mõelda viisi, kuidas mulle lund saata, siis ootan huviga :P